Yo beib, mis värk on

Niisiis. Muusikablogi Mu uus lemmik. Nii juba kuuldud saundiga, aga hell no ma lasen sellel minna. Liiga hea. PS. mul läheb nagu täisti hästi.

Persona

Bergmani Liv. Mustvalgel.
Projektsioonis põriseb mõnusalt ja ma pelgan filmi süveneda. Täna on siin hämar ja film on ka tume.
Aga vähemalt pole külm.

Öö köidab

mälu

Eile oli mul ilgelt paha olla.
Poes ringi tuterdades ja õhtusöögi peale mõeldes jäi mulle näppu 2 erinevat energiajooki ja 1 greip.
Koju jõudsin u 18, tegin mehele kiirelt mingi söögi laadse asja ja siis keerasin magama. magasin u 12h järjest.
Võib öelda, et hommikul oli palju parem olla. Äkki oli kõik paha lihtsalt unepuudus?
Nii õndsas unelemises näen ma alati unesid. Suurepäraseid unesid ja väga palju ujumist. Sellega on muidugi see, et kui und ei tule, siis kujutan ma ette, kuidas ma ujun. Eriti meil maal jões, puhtas ja kiirevoolulises, imelises, jões. Pehme, peenikese liivaga kallas...
Töötab.


No ja siis täna alles võtsin toidu ette - sõin selle greibi ära.

Kui ma väike olin, siis greip oli papaa värk. Seda sõi põhiliselt tema. Lõikas pooleks, raputas pooled suhkruga üle ja jättis seisma.
Ühe poole sõi ta enamasti õhtul ja teise poole jättis vahel hommikuks.
Suhkur oli siis sellise kooriku peale tekitanud - mõnus. Mamaa sellest eriti ei hoolinud, niisiis maiustasin mina alati koos isaga. Meil on maal selline suur lõikelaud, kuhu ta need pooled jättis... Suhkrust jooksma läinud mahl voolas üle ja natuke ikka suhkrut maha pudenes - need suhkrukoorukesed noppisin alati mina üles.
No kui ma papaa moodi greibi endale tegin ja suhkruga üle raputatult seisma jätsin, siis polnud mul neid suhkrukoorukesi meeleski, alles paari tunni pärast lõikelaualt mahla ja pruunisuhkru segu kraapides tuli see mulle meelde.

...kõige pisemad asjad, kõige veidramad, kõige kaugemalt - need soojendavad. (naeratab)

Mis puudutab enesearenguprogrammi, siis asi areneb täpselt nii palju, et Printsessi käest on hunniku raamatuid saadud ja ma ei oska sõnagi itaalia keelt. Või vähemalt lugedes tekib see tunne.
Tagatipuks ei oska ma enam sõnagi vene keelt.
Vb peaks alustama millegi palju lihtsamaga. Eesti keelega näiteks.
Kuigi enamus huvipakkuv kodus on võõrkeeles.

Polanski retrospektiiv tuleb!
Sinna lähen.
Midagi elanikkonna heaks ja minu isiklikuks arenguks.
Alles veel hiljuti, sel aastal, oli Polanski Repulsion. Imelise noorukese Catherine Deneuve'ga. Õõvastav. Hea. Kurb. See jäle jänes ja ja kärbsed ja ja 2 üldsegi mitte nii elusat inimest.
...kuigi mulle see lõpp ei meeldinud väga. Et siis lõpuks tuleb suur ja tugev mees ja tassib meeltesegaduses hapra neiu minema sellest jubedast urkast.
Muidugi ka 18 korda vaadatud Venus (üldsegi mitte üdini vabatahtlikult, aga kindlasti ka mitte vastumeelsusega)

...mitte ei tule meelde, keda ma viimati tegin. Keegi autorikino... JAA
Mouchette. Bresson.1967
Pime, kurb, ilus, aus, vaikne, trotsiv (nii neiu ise kui ka film)
See mees meeldib mulle.

Peaks natuke rohkem lugema, aga mul ei tule see üldse välja. Koban natuke raamaturiiulit. Vaatan, mis kohalikud siin kirjutada/tõlkida on võtnud.
Kuigi kõige suurema tõenäosusega mõni Peter või Susan näppu jääb.
Sest Hoeg on mu süda ja Sontag on mu hing.

Suudlen

PS praegu see õuna lõhn on lihtsalt imeline

The new me

Alustan millegagi, mida pmst nimetan iskiliku arengu projektiks.
Sean endale nimekirjade alusel eesmärgid ja soovid, mida siis täitma asun.
Projekti alla kuulub muu hulgas ka lugemine.
Ma tean, et seda viimast on kõige raskem täita, aga see on kõige olulisem. Siin kohal tuleks vast ära märkida, et selle alla kuulub eri keeltes lugemine.
...ühte head itaalia keelset raamatut oleks vaja...


Projekt võiks kesta 90 päeva. Hea oleks tibutagis kord nädalas märku anda, et kuidas läheb ja areneb.
Et asi oleks ilus, panen lõputärminiks 31.detsember


Esimene asi agendas - küsi Printsessilt midgi lugemiseks itaalia keeles.


Suudlen

- Kas me tuleme veel tagasi?
- Kes ma sulle õige olen? Mingi ennustajamutt?
- Tuleme või ei tule?
- Mina ei tule.
Naine lõi autoukse pauguga kinni. Käed värisemas, vihapisarad mööda põski alla voolamas.

- Persse.
- Ära vannu, see ei sobi sulle.
Naine vaikis. Ta sõitis rahulikult edasi.
- Ja kuhu me läheme?
- Ma ei tea, aga siis koju.
- Mida?
- Mis totakas küsimärk, ma ei tea, kuhu ma praegu lähen, aga mul on vaja maha rahuneda.

Nad sõitsid alguses sihitult vaikuses. Külavaheteed. Üksikud majad. Mets.
Peatusid lõpuks eitea kus. Mehe meelest. Naine läks välja.
Mees istus ja ootas ja läks siis järgi.
Kõrge kaldaga järv.
Naine kiskus end alasti, astus järve. Mõne hetke seisis vaikselt põlvini vees.
Ma alati mäletan vett. See kui väga ma teda kardan, kui pehme ja tugev ta on. Kui väga ma temast hoolin, kui väga vajan, kui väga armastan. Ma ei suuda olla ilma veeta. Hingan sind ja sa puhastad mu.
Väljas oli juba hämar. Mees jälgis ärevusega peanuppu, mis eemal keset järve edasi liikus. Ta teadis, et ei saa ära kaduda, ta teadis, et peab olemas olema, ta teadis.
Naine astus järvest välja. Ta nägi kurnatud ja nukker välja.
- Ma saan aru kui sa minna tahad. Äkki ongi parem kui me mõnda aega ei kohtuks.
Ta kattis kõrvad karjuvate mälestuste kaitseks ning ta keha tõmbas justkui valudes kõverasse.
SUL POLE ENAM SEDA, SEE SAI OTSA! 
- Kes sa oleks parema meelega? Lind või kala?
- Mitte kumbki. Oleksin parema meelega inimene. Palju parema meelega.
- Sa ei tahaks siis praegu ära lennata?
- Ära palun ole jobu. Läheme koju, võtan oma asjad ja jätan su selle dilemma üle juurdlema.







Tuleb välja, et inimesed ei saa alati teineteise jaoks olemas olla. Vähemalt mitte mitte kõik inimesed.

It's a HOT lady!

Kuuma ilma ja külma ning tõsiselt maitsva õllega!
Ma olen üsna kindlalt kristliku kasvatuse produkt ja naiste emantsipatsioon ning kole lõhekala, mis siinmail vohab, on küll mured, millega suudan samastuda, aga üksikud asjad on juba seukesed, mis hakkavad vastu.
Ma ei taha, et minu enese arusaamu, mugavussaarekesi jmt kummuli lükataks ja öeldaks - häh! sina ei tea midagi.
Vb muust maailmast mitte, aga mu oma head enesetunnet ikka. Teiste arvelt seda teha pole muidugi hea, aga miks teised võivad oma maailma parandada minu arvelt?
Kui tahan olla lokkidega blondiin, kes ennast mõnikord meigib ja raseerib teatud piirkondadest, siis teen karuteene teistele naistele?

See "tore" retoorika hakkab kaduma. Mõistan ka seda feministi valu, kuigi rinnahoidjaid ma veel põletama ei kiirusta, sest mul on neid vaja.
AGA vaadates Venust... :)
Film on siinkohal ideaalne, et aru saada, KES ON NAINE!
Jumalanna! Ning jumalustega ei mängita!
Nad maksavad valusalt kätte.
Hea, hea, hea.
Pole kindlasti kõigi teetassike. Kõik ei saa ka pihta.

Kuid Polanski on mugava huumoriga pihku itsitav mees, kes peeglissegi vaadateski turtsatab ja tuleb välja, et on sisimas ka feminist.

Puhkel

Teha midagi ja mitte midagi. Selline on plaan. Esialgu vägagi edukas sooritus. Kohe laulupidu ja kõik, mis sellega kaasneb. Siis need tüütud sünnipäevad.
Laav jne

I have this new thing!

Mul on selline uus tore suund,  et ma olen positiivne ja aus.
...see on raske, kui mitte võimatu minu puhul, aga üritada ju võib.
Hirmud, mis on üdini ebareaalsed, need muudan reaalseks ja vahin neile otse näkku!
Natuke aega vahin, siis hakkab igav ja tegelen millegi muuga. Millegi huvitavamaga.
Aga enne kui midagi huvitavamat teen, urisen ka natuke.  Urrrrrr.
SIIS teen midagi huvitavamat.

...nagu näiteks mida?
Kas pole mitte põnev, et kui pole millegi üle foobitseda või niisama viriseda, siis äkki nagu hakkab igav?
Mõned kohe mitte ei suuda teisiti - peavad olema omaenese inina kese. Muidu vast hakkab igav.
Niuniuniuniuh.

Tõsisematel nootidel: armastan oma uut Musta Iludust, Teras Suksut. Ilma temata olen jänes ja ei jõua kuhugi.
Temaga olen Kalamaja hipster ning kaasajooksik. Rattasõit on lihtsalt niii über. Nagu ka minu sõna über liigtarbimine.




Laav te pihta ja suudlen

Vaadates silmaklappidega, kuulates südamega

Eile pöördus minu poole klient, kes palus abi leidmaks rahustavat ja pingeid maandavat viirukit, mis sobiks kogu perele. Täiesti normaalne palve, meie tavaliselt kliendilt. Püsikliendilt Soomest.
Siis aga ütles ta järgmist:
"See peab olema midagi, mis sobiks nii minule kui lastele. Mõned päeva tagasi lahkus laste isa. Läks täiesti äranagu täiesti ära ja tagasi ei kavatse tulla."

...mida sa millegi sellise peale ütled? Pakkusin parimaid viirukivariante ja olin püüdlik, et mitte kuidagi haletsema ei kuku.
Kui katki sa pead olema, et täiesti võhivõõrale midagi sellist ütled?
Siis ta veel vahtis meie viirukiriiulit ning ma märkasin, et ta oli üdini kurb ning üritas mitte pisaraisse langeda.
Vahel on sellised inimesed närvilised aga tema oli kohati jõuetu ja vägagi vaikne.
Kui nad oma ostud ära olid sooritanud ja rahad makstud, ütlesin siiski: "It's going to be OK. I'm sure."
Midagi ma pidin ju ütlema.

Hakkasin mõtlema selle peale, kui palju lugusid minust iga päev möödub. Puutun kellegagi imepisikese hetke kokku ja see keegi on lugu. Tekstide kogum.
Loomulikult, ei midagi uut, aga just see, tohutu kogum infot, mida igapäevaselt ignoreerin, see võttis hinge kinni.
Mõistusega ju tead, aga kui riivad kellegi Päris infovälja, hakkab kõhe. Mitte piinlikusest, vaid sellest, kui palju sa ei tea midagi ja kui vähe on meil õigust teiste üle midagi otsustada; kui vähe me välja näitame ja kui palju siiski võib välja paista.

Ja parim avastus enda kohta?
Sotsiaalselt olen alati natuke ebapädev ja nii olnud, aga viimasel ajal kuidagi eriti. Ega ma väga vist oskagi inimestega suhelda... miskises seltskonnas jään hätta(enamuses). Ega ma nüüd kurda, lihtsalt nalja teeb, mis idiootsust võib välja vupstata, sest on inimesed ja sa oled koos nende inimestega ja üritad ka tore ning seltskondlik olla.
Lõpetuseks midagi inspinaiselt. Naised on ju sellised inspi pakkuvad. Mehed kah. Vahel. Ilusad naised aga rohkem.

Mis siis saab...

...kui sa oled õnnelik?
Seda tuleb juurde.
Pa-pahh!
Käisin Tartu linnas ühel toredal teekaaslasel külas.
Vilets on nimetada inimesi igasuguste piiritletud nimetustega. Eriti siis kui neil on nii palju määratlusi.
Üks eriline pesitseb Tartus. Võib ju olla, et Tartus on erilisi veel pesitsemas. Tahaks loota.
Niisiis. Ei hakka inimest üleskiitma. Nii palju võib öelda, et ta on keegi, kellega võib kõigest rääkida ja koos nutta ja koos naerda. Tõsi vist on, et mõned hinged on suguluses, sest mõnega kokku sattudes oled lõpuni koos ja kõik on õige. Mul on väga vedanud paljusid kohata.
Tartu tundub taas kodune, küllap ka selle pärast, et mööda Kastanit Raudteejaama poole astudes ületasin kõiki neid tänavaid, mida omal ajal lapsepõlves ning kõik oli nii tuttav ja soojendas.
Tänada on vist veidi liiga emo, aga nii peab tegema. (emban)
Kogu Tartus käimisega tuli vajadus olla parem ja mitte unustada neid, kes olulised on.
Eks see tunne oli juba varem, aga seoses tükikese südamega, mis nüüd selles linnas on, mõistsin, et on neid, kelle jaoks peaksin rohkem olemas olema, ka selle tükikese jaoks.
Loodan end parandada.
Tänaks Kutsi, et ta mu päeva lampi paremaks teeb. Ma olevat äge. (pai)
Armastada on nii palju, ma kohe ei tea, kas jõuangi. Kes teeb see jõuab. (naeratab)
Siil on laav ja kui Siilipoeg on kah laav. Ja miks just viimane? Sest Siil särab papaana. Tõtt räägin ma.
Ja mul on hea.  Peast segi, südames selge, naeratus näol. (totakas)

Lambist

Ma elan mingis veidras maailmas - tuled põlevad, tuled kustuvad.
Hommikul ärkavad inimesed üles, panevad tuled põlema. Toimetavad oma hommikuseid asju. Lähevad siis tööle ja kustutavad enne lahkumist tuled ära.
Jõuavad tööle. Esimese asjana panevad tuled põlema. Kui tööpäev saab läbi, siis tuled pannakse jälle kustu. Üks osa meie tööst on tulede klõpsutamine. Põlema ja kustu.
Jõuavad koju, tuled põlema. Enne uinumist jälle kustu.
Klips-klõps. Klips-klõps.
Tuled põlevad. Tuled kustuvad.

Suvel on aga veidram veel - peaaegu üldse tulesid ei panda põlema ega kustutada. Nii valge on lihtsalt. Isegi öisemal ajal.
Kui siis ainult külmkapituluke. Tunned nälga või tahad külma jooki, avad külmiku ja tuli läheb põlema (täitsa ise, pole vaja klõpsutada) ning ukse sulgedes läheb tuli ka ise kustu. (klips-klõps)

Kui ma laps olin, siis olin ma väga kindel, et tuli külmkapis põleb kogu aeg, kuigi vanemad ja õde vastupidist kinnitasid.
Ma proovisin korduvalt väga vargsi külmikuust paotada ja ta alati põles, kui ma ukse kuidagi lahti sain. Uskusin, et see oli kaval tuluke, kes teadis, et keegi tahab kapi sisuga tutvuda. Hiljem, kui jõudu oli käes rohkem, siis sain ust ka nii vaikselt paotada, et tuli põlema ei läinud. Pettumus oli väga suur, kui tuli ei teadnudki, et ma ukse taga olin.
Ma mäletan vanaema vana külmakappi ja selle tuld, mis natuke väreles nagu ka mina, sest Nanal oli alati mingit kommi seal, mis suu magusaks tegi. Või pudel coca-coola või pepsiga, millest lonksu sai võtta.

Nana aga ei armastanud viimastel aastatel üldse tulesid põlema panna, elektriga tulesid siis. Kohati selle elektri kalliduse pärast, tahtis kokku hoida. Aga mina arvan, et talle sobinud elektrivalgus üleüldiselt. Ma märkasin seda juba varem tema puhul. Talle meeldis ahju või pliidi all tulukest jälgida või värelevat küünlaleeki silmitseda. Ta põletas aina küünlaid ja elutoa seinad olid kergelt nõgised. Enam ei ole. Nüüd on kõik ära pestud ja ületapeeditud. Nagu Nanat poleks seal olnudki. Kõik on teisiti.

Vanasti põletatigi elusamat tuld. Gaasilambid ja veel enne seda süüdati lõkkeid ja küünlaid. Nüüd tehakse seda ainult erilistel puhkudel või selleks et meeleolu luua. Keegi ei klõpsutanud midagi. Nüüd võetakse sellised toimetused ainult eriliselt ette. See pole enam vajadus. Vähemalt linnas elades kuid ka maal elades on tule tegemine soiku jäämas.

Vanasti praksusid tuled. Nüüd käivad klips-klõpsud. Aina enam ka piiksud, kuid ka piiksude aeg on läbi saamas. Aegreleed ja liikumisandurid. Need viimased küll praegu klõpsutavad enamasti.

Ma elan veidras maailmas - tuled põlevad, tuled kustuvad.

Lääbakil üliinimene, läbust läbi

Ma olen naine.
Iseseisev ja tugev naine, kellel on oma foobiad ja absurdsused. (need viimased olid tasakaalustamiseks)
Olen ilus ja omamoodi.

Kõik naised on, mõni mõnda rohkem, mõni mõnda vähem.
Paljuski on minu "probleem" selles, et ma pole kaasajooksik. Aga asi pole selles, et ma kõigest väest üritan "eriline" olla või teistest erineda. Ma olen lihtsalt natuke totu - ma ei oska, ega kohati ka taha, olla väljaspoole kasti. Igast kasti sees püsimisega on mul kah aegajalt probleeme.
Niisiis, olen määratluses, mis pole ära määratletud. Nii on üsna mõnus, aga vahel tahetakse silte ja piire, siis tekib kahetine olek. Ise oled nagu rahul, aga kui hakatakse arvamusi küsima, siis oled seal, kus võid ju midagi arvata, aga see pole päris sinu teema. Või siis arvad vastupidist. Või jätab täitsa külmaks.
Paljudel on vast nii.
Kehvem on aga see, kui ühest või teisest arvamusepügalast (või selle puudumisest) pistetakse sind äkki teiste poolt mingisse kasti, silt külge ja selline sa nüüd oledki.
Muidugi, mul suva, mis need teised arvavad, ma võin ju ringi käia kast jalge otsast töllerdamas, sildiribalad küljes, ega see mind selleks ei tee, mida teie tahate minust arvata. Vahel aga avastad oma õndsas olekus, kellegagi kohtudes või tuttavaks saades, et nemad on sinust juba arvamuse kujundanud, teiste abiga. Aitäh muidugi, teised. Selliste puhul on "vahva", et oma nägemust tahetakse ka jägmistele selgeks teha. Niisuguseid on vahva kõrvalt vaadata, kui juhtud teada saama, et vahi-vahi, mis jutud liiguvad. Itsitada pihku.
Paremal juhul, ja see variant meeldib mulle aga väga väga, loovad inimesed sinust arvamuse läbi sinuga vahetult suhtlemata, sind kõrvalt vaadeldes ja jälgides. Enamasti ei jäta ma vist väga positiivset muljet või u sellist arvamust (et oi, temaga ma küll kunagi sõbraks ei saa)ja nagu olen ka teada saanud, siis just selle määratlematuse pärast. Ja siis ma jätan veel inimestele arukat muljet, vahel ka nendele, kes mind juba teavad kah. Mingites aspektides on see vast tõsi, aga üldiselt pean oma vaimset võimekust keskmiseks. Arulage suudan enamuse ajast olla.

Jajah...
Ma igatsen tsiviliseerituid ja mõistlikke vestlusi oma elus. Argipasa teeb pasaks see, et ta hakkab muutuma ühtäkki olulisemaks kui see, mis sind arendab ja edasi viib. Persetad diivanil ja isegi kui loed midagi asjalikku, siis tõenäoliselt kauem kui 30min vastu ei pea.
Lähed ja koristad pigem või sorteerid sahtleid või paned pesu pesema, et ei külitaks niisama (PÄRISELT?!?)
Mitte, et korra hoidmine ja puhtuse pidamine mingi paha asi oleks, aga et see ongi SEE, millega oma päeva õhtusse veeretada, peale töö. Kogu sisu on koduperenaisestumine?
Noup, seda ma veel küll ei taha. Saame lapsed, siis kanaemastume. Enne tahaks elada ja vahel on vaja iseendal kratist kinni võtta ja toast välja lükata.
Paigal passimine ei passi mulle.


Pai

Stayed Too Long In This Place

Me mõtlesime oma tobedaid mõtteid. Eneste sees. Surusime alla oma eneste minad.
Kohati selle pärast, et meeldida teistele, kohati selle pärast, et mitte valutada oma valusid. Tõmbasime pehme teki piinadele peale, silusime siledaks ja teeklesime, et see on midagi muud, et seal all pole midagi.
Tore teesklus küll.
Ja siis on veel loodud erinevad mudelid ja tabud ja süsteemid, et me sellest kastist välja ei mõtleks ning isegi siis kui meil tekib selline julgus ühtäkki, siis see peab kah olema mingites piirides.
Et need, kes on juba erilised, et need võiksid noogutada ja õlale patsutada?
Päriselt?
Me valutasime oma tobedaid valusid. Eneste sees. Mõni meist lükkas need pinnale ja ulgus, halas ja kratsis seinu. Vahel kohe "Mari armastas Indrekut" seina sisse kraapides, endal krokodillipisarad põskedelt alla valgumas - mitte keegi ei armasta mind.
Vahel valutasime ka mitte tobedaid valusid. Selliseid, mis tegid nii kõvasti haiget, et neid saanud isegi korraks välja lasta. Selliseid, mis tundusid nagu küüntega näkku kratsimised; sellised, mis võtsid valust hinge kinni, selliseid, mis olid täis kahetsust, viha ja ebaõiglust. Selliseid, mille pärast tahaks kõik klaasist esemed puruks visata, mille pärast lumetormis paljajalu hange langedes sinnasamasse magama tahaks jääda. Need on need tekialused.

Asi pole selles, et ma enam ei jaksaks. Usun, et jaksaksin lõpuni. Kuni mind enam üldse alles poleks. Kuni kõik see, milles iseend nägin, tundsin, armastasin, on kusagil riiulil tolmukihi all. ...kellegi jaoks õigustatult.


Suudlen ja armastan (lõpuni, nii kaua kuni suudan ja oskan hingata ja kauemgi veel)

like watching unicorns fuck in outer space*

Ärge jätke mind üksi, kui olen joonud gin'i toonikuga.
Head uut aastat, seda esiteks.
Aasta hakkas huvitavalt... aga mitte põnevalt.
Nüüd on ikka veel tunne, et tahaks ainult magada.


*(lause ei ole minu originaal, discenza installatsioon Nooruse galeriis, kunagi)