Haige hing ei ole mulle üllatus.
Mu hing on haige juba... ütleme aasta jagu. Musu suri ära. Aasta tagasi. Ma ei tea siiani veel, kuidas sellega toime tulla või, mida üldse mõelda, tunda. Lihtsalt selline väga väga tühi tunne on.
Tunne pole ainult selline selle hinge kohta, vaid ka keha tahab öelda ei.
See ehk ongi väga haige hinge tunnus, et ühel hetkel su keha enam ei suuda üksi seda koormat kanda ning annab alla ja sa ei saa end sõna otseses mõttes liigutada või ärkad hetkel, kus sa ei saa aru, kuidas või miks oled sa seal, kus sa oled.
Vaimne tervis on kuidagi nii tabu, ikka veel. Hull on hull ja kui sa veel sellest räägid, siis see põrkab eriti valusalt teiste inimeste pealt tagasi. Ja siis sa võtadki selle, näääh, mul pole ju midagi viga, mul on ju kõik suurepärases korras, jada-jada-jdada. Tegelikult, oled sa katki ja me räägime kehakeemiliselt katki. Sellest välja mõtlemine ei aita.
Aga sellega seoses on mul plaan (üllatus, üllatus).
Septembri lõpuni lugeda 1 raamat kuus ja teha väike ülevaate postitus kord nädalas.
Ah et miks?
Ma siiralt arvan, et nii lugemine kui kirjutamine on 2 väga ägedat teraapia vormi, mis mulle kohe kindlasti mõjuvad.
Viimasel ajal ma näiteks ei suuda vaadata filme. Ma lihtsalt ei suuda keskenduda. Ja pmst on raamatutega sama, aga seda palju kauem.
Sinna juurde vaja tekitada meditasioonielement, et kasvatada keskendumisvõimet.
Eks seal plaanis on pikem nimekiri, kui need 3, aga neid ei hakka siin lahkama.
Ja kuna on puhkuse teine päev, siis ma saan alustada juba täna oma sammudega minu tervenemise suunas.
Et siis kuupäevaks 30.09.21 peab mul olema läbi loetud 4 raamatut.
Ja iga järgneva kuu kohta (juuni on jäänud vähe) 4 postitust, et anda ülevaadet, kuidas mul läheb.
Diil.
...aga praegu on vaatamata eilsele allergiahoole täitsa hea olla, sest Messu tõi maasikaid ja kohe kohe läheme Siiliga jalutama ning vb lausa ujuma.
Naiss.
