Hakka või feminismiblogi pidama

Soorollid ja nende determineerituse absurdne juurdumus meie ühiskonnas on oksendamaajavalt siin. Ja praegu.
Vaatad ühiskonda - natsid,natsid,natsid,eelmine sajand, natsid,natsid,natsid,keskaeg,natsid,natsid,natsid.
Ja nii ongi.

Kasta mind

"Vabandage, kas te sooviksite ujuma minna?"
Pöörasin ümber. "Hmm... Meri ei ole ju kaugel. Miks mitte"
Ta võttis mul käest ja juhatas välja.
"Oota, mu jakk. Ja sall"
Lipsasin uksest tagasi sisse, turvameestest mööda, trepist üles, haarasin toolilt oma asjad.
Suudlesin sõbrannat põsele: "ma lähen, ära ootama jää"
Jõudsin tagasi tänavale. Teda ei olnud. Peast käis läbi, et kurat ma näen teda niigi harva.
Seest läks õõnsaks. Ohkasin sügavalt ja seadsin sammud kodu poole.
"Hei! Kuhu nüüd?!?"
"Sind ei olnud siin, koju siis. Üksi randa ei hakka minema."
"Tõin sulle joogi, totu..."
"Ujuma siis"
 Jalutasime kogu tee vaikides.
Kohale jõudes võtsin end aluspesu väele.
"Kas nüüd või mitte kunagi"
 "Mitte kunagi" ta suudles mind, võttis alasti ja jooksis merre.
 Kõik oli õige.
Totakas muie näol astusin vette.