Seelline kole lugu, jah. Pole Õntsu sees ja vurtsust pole juttugi.

Vatap seda asja.
A te vaadake niikaua seda

Ei taha klišeesid õhku visata või midagi (kuigi mul see nkn kombeks on), aga leian, et olen väga privilegeeritud. Olen kohanud inspireerivaid inimesi, näinud suurepäraseid filme ja lugenud fantastiliselt häid raamatuid. Olen saanud kuulata muusikat, mis äratab ja erutab iga raku kehas ning õigel hetkel õigeid helisid tunda saanud. Mind on puudutatud ja mina olen kedagi puudutada saanud.

Deem, inspi on ja nüüd hakkan tegema igast asju.

Ma muutsin seda, kes ma olen.
Ma mõtlesin end teiseks inimeseks. Ma mõtlesin end selliseks nagu ma olen.
Veidraid asju ikka juhtub. Hirmsaid asju ikka juhtub. Hirmsaid ja veidraid juhtub.
Kunagi ei arva, et need sinuga juhtuvad. Loed ja kuuled nendest, aga ei arva, et sinuga juhtub.
Tagasi vaadata on veel vara, aga edasi veel minna ka ei saa. Vahekokkuvõte?
Kui ei midagi muud, siis igasugused pisarad on vast teretulnud.
Kurb tohib olla ja peabki, kui on kurbus sees. Veider on kogu praeguse juures see, et ma ei tea, millal mu kurbus tuleb. Ei tea neid nuppe, mis lülitavad sisse kurva või pisarad.

Ma ei taha kellegagi sellest kõigest rääkida.
Ükskõik mida keegi soovitab või ütleb, siis see tundub kohatu. Ma ei ole kellegi peale pahane või oma kogemustega üleolev, lihtsalt siia ei sobigi midagi.

Siis saad aru, et kui kellelgi on mure, kurbus ja tahad aidata, siis parim on lihtsalt kellegi kõrval olla. Isegi kui oled täpselt sama asja kogenud, siis ei saa anda juhiseid, mis on õige või vale, mida teha nüüd. Võib jagada kogemusi, aga oma tee pimedusest päikese kätte peab igaüks ise leidma.

Kuidas ma tean, et mu süda on puru?
Ma ei ole kogu aeg kurb, valus ei ole kogu aeg.
Tükid on eri kohtades, laiali.
..nüüd tuleb nad ainult ükshaaval kokku korjata.

ull mõte

et kirjutaks midagi.
a no pea on peaaegu, et kohe täiesti tühi.
kurrud oleks nagu teerulliga siledaks aetud.

1 asi nagu on. olen taevas, 7ndas taevas. õnnelik üle ootuste ja lootuste ja maitiamidaveel.

Fellini 11 päeva

Täna on raske päev olnud.
On raske kuu olnud. Aga täna oli eriti rusuv.
Ainuke asi, mis mõistust selgena hoiab, on Fellini. Teha tööd täpselt, rahulikult ja pmst mõnuleda. Mitte ühtegi lollakat kurbust ega hirmu.

Lover's Spit

Vaatab hommikuti peeglisse ja ütleb: "Kuramuse hipster (nunnu hipster)! Kasva suureks!"
Ja siis võib hommik alata, väike doos kurja pilku, natuke nalja ja nii see lähebki.
Maneere ei ole vist võimalik tekstiga päris nii edasi anda. Teatraalne tüüp nagu ma olen.
Pakun muidugi välja lahenduse, aga mitte siin.
Helistage mulle!
Kohtasin eile Kristjanit. Rääkisime, mitte palju, aga piisavalt ja just nendest teemadest, mis meid mõlemat üles kütavad. Ta on adoraable nagu ikka ja ei söö enam liha. Hea talle!
Niisiis.

Soetasin endale täna raamatu. Kuramuse hea raamat tuleb sellest - ise kirjutan ja puha. (ha!)
Sisenali, mida mitte kellelegi teha ei ole.

Eniveis. Hetk mil vaja pühendada aega ja ja ja muidu klahvide klõbinat ühele erakordselt kaunile, andekale ja mõnusale naisterahvale - Leslie Feist!
Mul siiani käivad veel mõnujudinad üle selja. Ei suuda täpselt kirjeldada või isegi normaalselt hallata seda tunnet, olnut, seda valgust, heli ja fantastilist naist, koos tema eriti vinge saatetiimiga (mountain man, keeled, klahvid, trummar ja kitarrihäälestusonu!)
Kogu see intiimne Kadriorus veedetud õhtu jättis jälje.
Ta on lauja, kes armastab seda, mida ta teeb ja ta teeb seda kuramuse hästi. Kõik see, mida ma varem lugenud olin, milline ta laivis oli, tekitas suuri ootusi - ta vastas kõigile ootustele ning ületas need saja miljoniga. Ta ei esita vist ühtegi lugu nagu plaadile on jõudnud ja kuigi see konkreetne tuur peaks nö plaati promoma, siis ma tõesti arvan, et ta teeb kontserte, sest ta tahab muusikat esitada ja vanast ajast fännile oli niiii kuramuse palju head vanast repertuaarist - äratundmise mõnu jmt
Ja kaasa laulmine ka veel, see on asi, mida tema teeb - kohe sunnib inimesi esituses kaasa lööma.
Aaaga alljärgnev on midagi muud, kui tema soolostaff. BSS. Mõnus ikka.
Lõpetuseks aga ikka suudlen. Eriti praegu - nii hea on olla! NII HEA! (naeratab)
PS. tänud Mummule, kauni kingi eest. Laav, laav, laav...

Täna teen nimekirju

Veidrate kokkusattumuste tulemusena töötan ma seal, kus ma just hetkel praegu töötan ja üldsegi mitte kokkusattumusena, sel ametil, mida ma siin pean.
Peaga vastu seina joostes võtab korraks hoo maha küll ja siis ma siin väärtustan nüüd kõike seda, mis mul on. Pean ennast privilegeeritud inimeseks, esiteks selle pärast, et mulle meeldib lihtsa inimese lihtne elu, väikese sidruniga, loomulikult, kuid siiski lihtne elu. Ja üllatus üllatus - just see mul ongi.
Mis muidugi ei tähenda, et ei ma ei püüdle paari tähe poole ja kaugeltki mitte ei tähenda see seda, et mul puuduvad miskised ambitsioonid, kuid ma vaatan enda ümber ja get the F off - mul on töö, eraelu, eneseharimiseks plaanid, mida pisitasa ellu viin, päris sõbrad, mõnus pere, hobid, sitaks elukogemusi ja vaatamata kõigele, positiivne suhtumine. Privilegeeritud, ma ütlen. Tänulik tunne langeb mu peale, hea on olla.

Inimesed, kes mind teavad, teavad, et ma teen nimekirju, siis kriipsutan tehtud asjad maha. Väga minulik. Täna teen jälle nimekirju. Mõnus on, kui asjad paika loksuvad.


Suudlen.

Mul on nimi

Nimeta elada on kuidagi kurb. Tean inimesi, kes elavad nimeta. Neil lihtsalt pole nime. Aga meie päris nime ei tohi keegi teada, see kuulub ainult meile. Vahel ma unustan ära, et mu nimi kuulub ainult mulle, seda tean ainult mina. Mitte kusagil pole siin ilmas kedagi, kes omab mu nime, mu elu, mu tundeid ja olemust. See kuulub vaid mulle. Minule ja ei kellelegi teisele. "SEE ON MINU ELU!"

paanika-jaanika

Täna on paanikahood. Vastikud ärevused ja muu säärane. + pea on vatti täis.
Nõme on avastada, et ma ei suuda enam oma emotsioone kontrolli all hoida. 1 kord olin puhkuse ajal samasugune, aga ma ei tea, mis see siis nüüd on, et tunded tulevad nagu tammi tagant tagant - kui keegi/miski ajab vihale, siis ma vihastan ja häälekalt. Ja kõik näevad, et ma olen vihane.
Kurja juur võib loomulikult peituda ravimites, mis on üsna kanged. Sest enamasti on seukesed hetked armastusväärse masenduse ja morbiitsusega looritatud.
Hetkel mitte. Kui seisatan, siis ei ole "oioi, mul on nii raske ja halb elu", vaid "chill, kõik on chill".
Alati vasardab muidugi kuklas seesama "ma tahaks kaa ilus olla" ja veel klassikaline "tra, mu elu on nii tühja olnud", aga no need ei ole päris probleemid või vähemalt noist saab üle olla.

Veider tahtmise tunne on täna. Tahaks nagu midagi. Ja üldse ei tea, mis see olla võiks.


....suudlen

Läila õhtupoolik (valu ja veidrad ravimid)

Kui ma olen haige või on muud moodi kehva, siis keha hakkab end ravima veidral moel.
Miskised loomingulised mahlad hakkavad voolama ja on vaja dreeni lasta. Häälitsused, helid, stopkaadrid, värvid - hakkavad sees elama. Lihtsalt nirisevad välja, koos paha olemisega. Üldsegi mitte koledad, see on see veider osa, et ilusad asjad tulevad välja.
Sõnad jäävad küll siis hoopis kinni  või noh, oleneb. Kuid parimad sõnad on seni tulnud (enamasti) puhtast, selgest ja üldsegi mitte nii räpasest ja korratust olemisest nagu hetkel peal.
Nüüd, siis jälle olen hetkes, kus sõnadest jääb puudu.
Muidugi, kõik ju kirjutavad kogu aeg, keegi ei loe enam tänapäeval. Mina ei loe üldse näiteks. Hmm, äkki lugedes saab sõnu? Just sõnalised ideed on kehvaks jäänud, kuigi need teisedki on vaikima hakanud.
Vanasti oli lihtne, ma nägin väga ägedaid unenägusid ja inspiratsioonilaks käes, aga nüüd ma ei maga üldse, mis unenägudest siin rääkida saab. Kuigi "vanasti" ma ka ei maganud. Ometigi.
I'm not that lucid anymore with my dreams.

Kurb on, et ma pole veel leidnud eesti suleseppa, kes suudaks minus mõnuvärinaid tekitada. No üldse pole sattunud kellegi sellise kirjatüki otsa, mis paneb sõnu ahmima.
Ma muidugi ei loe üldse. Eks asi ongi vast selles, et ma pole kunagi väga paaniliselt otsinud, kui siis ainult muusikat. Kirjandust mitte.
Seda enam on vapustajad, kuidagi ... raputavad rohkem. Nad ise tulevad minu juurde.
Vahel muidugi peab otsima ja leidma, leidma peab. Ainult otsimisest ei piisa. Siis muidugi on veel see teema, et tuleb ära tunda, kui oled koju jõudnud.
Õnneks on neid, kes tekitavad koju jõudmise tunnet.
Inimestega on sama. Mõnega oled koju jõudnud. Ja side on tugevam, kui vahemaa või seinad. Või sõnad. Saab sõnadeta hakkama ja oledki seal rannas vaikides merd vahtides või voodis lakke passides või kamina ees keras või nendes villastes pehmetes sokkides piparmünditeega.

Asisematest asjadest:
puhkus oli geniaalne - sai veidi ringi sõidetud ja põhilne, et sai niisama oldud ja puhatud.
Eile sai viimast puhkuse päeva tähistatud ja tulevat sünnpäeva kah - sain geniaalseid kingitusi. Kõige ägedam on vast see, et lähen Feisti kuulama Kadriorgu - imeline kink ikka.

Rohud hakkavad mõjuma, pean lõpetama.

Suudlen

Life feedback

Otsin väga pingsalt sõnu, õigeid noote. Kui ma silmad kinni panen, näen õiget valgust. Hägus reaalsus muutub vähem hägusaks ja rohkem ebareaalseks. Tahaks igasuguseid asju eitada. Olukord muutub keeruliseks. Mul on abi vaja.

Anksterlaav

Kui on hea ja on teada, mis teeb head, siis tuleb rõhuda nendele väikestele ajsadele, mis teevad õnnelikuks, olgu nad siis nii väikesed, kui tahes. Aga õhtupoolik Ankega ei ole muidugi väike asi. Mul on ainult armastus selle naise vastu. Ma tundsin teda kindlasti juba ammu enne tänast. ja ammu enne aastat 2006. Laav, laav, laav...

Tunded ja muu

Küllap paljudel meist on häid päevi. Minu hea päev oli näiteks eilne. Ärkasin hommikul vabalt üles. Jõudsin mõistlikult tööle. Oli tahtmist ja tunnet tööd teha. Kõik läks kiirelt ja lihtsalt sujus. Isegi kui asjad ei läinud plaanipäraselt, siis nad ikkagi sujusid. Nii suurepärane tunne võiks olla iga päev. Näiteks täna ... ärkasin ehmatusega, tööd teha ei suuda, kuid loomulikult unetus ja uus pereliige võtavad igasuguse tööisu ära. Tahaks ju imetleda ja olla niisama särav, sest pisike tükike eluunistustest on täitunud. Aga selle juba järgmine kord.

Kaunis kodukant

Tom viis täna Robi kärutama ja meil oli mõnus kaasa hängida. Tomi Pentax sai ära kasutatud ning erinevatest kruntidest, majadest ning ehitusprohmakatest korralik esialgne ülevaade teht'. ...veider on muidugi see, et vaatamata peale trügivale päikesele, rohelusele ja muule taolisele, on väljas siiski jahe ning pole nagu millegagi priisata. Jama. Võiks inimlikum soojakraad olla. Paar päeva tagasi oli Moskvas näiteks kevadine kuumalaine - 30kraadi sooja. F*kk dät, onja. Ma oleks nõus ka sellega kui meiltel u 5 päeva järjest 20kraadi sooja on. Ilmselgelt pole veel soojus kohale jõudnud, sest puud ei taha ega taha kuidagi lehte minna. Kuulmisega on raskusi. Käin müts peas nagu mingi totakas. Eile kaalusin karusnahkse mütsi pähe sättimist isegi. Mis puutub igast tunnetesse, siis homme või ülehomme räägin täpsemalt. NIMELT saab meie pere lisa! Õnn on meeleseisund ja ma kavatsen selles imelises seisundis olla kogu järgneva fantastilise ja mitmekesise elu! Et teite kõrvad saaksid vähe rohkem värvi ja silmad kujutaksid ka helisid ette. (uuemat sorti armastus mul nüüd, hakake kaa armastama, mõjub hästi südamele)

Kes võtab mind oma kiisuks?

ühesõnaga, mai oska uut bloggerit nüüd kasutada ja võib vist bloggeriga hüvasti jätta?
...ma olen vägagi muudatuste vastu.

Aga... täna on mõlemad kõrvad lukus ja valutamas, mis on ilusasti peavalu põhjustanud. Õnneks on väljas päike.

Kiiresti, kiiresti, kiiresti

...põhja.
Tabades otse lagipähe väikest peanuppu punase telliskiviga.
Kuigi see tunne ja mälestus läheb kokku ühe saatusliku sündmusega maailma ajaloost, mis just täna kajab igal pool, ja see seos alles nüüd pähe tormas, siis tegu on siiski omaenese lapsepõlvemälestusega, kus jõkke sai pea ees vette hüpatud, mõtlematult ja tehes enesele viga, hea oli, et tol päeval ära ei uppunud.
Täna just sama juhtus. Kõik alalhoid on nobe kaduma, äkki oled nagu loll loom ja teed endale haiget.
Vähemalt tagantjärgi olen tark.
Tuleb õppida hingama - sügavalt sisse ja mõnuga välja!

Ilus on see päike täna, aga õhk oli täis mingit külma, eriti mere ääres. Kevad pole veel päris võitu saanud.
Aga hea oli see, et sai silmi kissitada, sest päike oli nii ere.

Teeselda ei taha, ei oska. No vähemalt mitte täna.
Värdja tunne on peal - mingi eriline friik.

Aga toredatest asjadest veel.
Tahame maal maja ülemise korruse korda teha, mõtleme õega igasuguseid toredaid asju, mida seal teha võiks. 2 fantastilist näidet, mis võiks juhtuda, meil maal. Oma pisikese tvistiga, muidugi.midagi säärast on väga tõenäoline, aga mul on 1 pisike unistuste tudula kah...
Seukese tudula võiks täitsa valmis teha ja idee poolest oleks see rohkem kui võimalik, aga vaatab kas ressursse jätkub... põhiline viga on see aeg. ANNA AEGA, onju.

Suudlen

fastik

palju asju elus on fastikud:
kõle, läbilõikav tuul on fastik.
kui laps on haige ja sa pead ainult ootama ning ei saa midagi teha - fastik.
kui õde on sinus pettunud.
enesepettuses ülikindlad inimesed (hetkel ka mina)
asju, olukordi inimesi on veel, mis kategoriseeruvad fastiku alla.

AGA erakordselt vahvad asjad:
- viimase hetke dylan morani piletid!
- sõbra kõne üle pika pika aja, vaid et öelda, et kallis oled!
...ja näiteks see lugu...

Hea tuju aluseks on kindla peale...

... ?
andekad ja erilised inimesed!
näiteks machinariumi tegid kindla peale mingid extra toredad ja muidu vahvad inimesed.
selle soundtracki pani kokku aga keegi frikin vanderful!
Ta kasutab linuxit või vähemalt on sellega kokku puutunud :)
Helid on reetlikud nimelt ;)
Aga kuulake ise!

Kuradima hea

Teen plaane.
Maal oli kahjuks nii külm, et ükski plaani tegemine ei läinud õnneks. Aju külmus ära. Seal oleks siiski hea olnud teha plaane - üksi ja omaette.
Ma näen, et olen valesti asetatud. ...või noh, jah.
Naeratama võtab.
Loobume nüüd mõistusest.
Tahaks tõesti lõbustusi ja lõbustusasutusi.


Kahetsusväärsed ja kahetsevad, kõhklemisi ja kahtlevalt - sõnad, helid, ideed kaugenevad minust või mina neist. Palju eitamist ja olukord, mida saab kirjeldada kui eraklust.
Need piirid, mis kammitsevad ja ei lase enam olla terve ja enesekindel, vaid teevad vangiks ja kõik on siin peanupu sees kinni. Miks?
Tahan ainult teada, miks?
Kooriku sees on mugavam?
... mulliks seda nimetada ei saa, sest mingit oma sisemaailmas chillimist pole viimased 4 aastat olnud. Need, mis on olnud, on pigem peegeldused ja haledad koopiad eelnevast ja aeg enne seda haledad koopiad, maitselagedad halamised nagu üks tapahimuline "fänn" kunagi selgeks tegi.
Aga alati on hea avastada, midagi totaalselt uut.
Niisiis. SIIN see on. Soovitan südamest ja soojalt, sest see on südamega tehtud ja soe.
Kohe kui organiseerin endale mingi raha, siis ostan annetuse eest ära ka.
Hea oleks teha paar uue aasta lubadust:
luban endaga paremini läbi saada.
luban, et ei tee enesele haiget. (ull emo, aga emom on see piinamine ja märtri mängimine)
luban, et sukeldun taas mulli.
luban, et nüüd olen ilusam.
(see viimane tegi haiget)

Imeline lugu

Pole juba ammu nii ilusate juustega printsi kohanud.
Kuna uni on alati teema olnud, siis inspilaks.


midagi on ehk puudu jäänud, aga olen küllap jõudmas sinna, kus olen kogu aeg olnud. silmad lahti, et pimedana edasi tunda.

Veidi veider on olla ja no, imestada pole selles midagi. Migreenihood nimelt.
Super süümekad. Enamasti iseenda ees ja totaalse antisotsiaalsuse hüpe - graatiliselt üles, kõrgustesse, kõigist eemale, et ei peaks kellegagi kohtuma ja rääkima ja ... sõbrustama?

fk it.

Käisin diskol

Jakobi ema tuli Tallinna linna naistega oma sünnipäeva tähistama.
Pidime meie juures soojendama, ei tulnud sellest midagi välja. Jõin siis kodus üksi punast veini. Mõtlesin siis, et oi, küll on juba palju joodud (pool pudelit veini ikka), nüüd oleks aeg seista silmitsi selle paukuva pakasega ja sularahaautomaadile 1:0 ära teha.
1:0 oli seis ilmataadi kasuks u.. 2 sek pärast seda, kui ma välja olin astunud. Ma sain kaineks ... mitte, et oleks tegelikult purjuski olnud. Onju.
Trammiga sõitsin linnahallini ja siis jooksin indie diskole.
Ma ei tea, mis imesid ma seal ootasin, et ma end südasuviselt riidesse panin, aga suht idiootne otsus see oli. Pluusiga panin nimelt puusse, aga mul oli karvakas peas ja soojad sussid jalas - sedagi, vähemalt. ... hea ülevaade peost, kas pole?
OK. Muusika täitsa tantsitav, aga olemine kuidagi nuiaga pähe. Üldse ei jõudnud kohale, mida ma kuulan. Üksikud asjad ainult. Jõin üsna mitu väga kanget jooki, sellest abi ei olnud, sain iga hetkega vaid kainemaks ja olukord muutus tuimemaks. Vahepeal sai keha hööritatud, sest loobusin mõistatamast muusika üle, olukord tundus jätkuvalt feil. Üksi kah, siis tuju polnud tekkimaski.
Kuigi Liisi jõudis vahetult enne mu evakueerimist, läksin ma olevimäele keha kergendama ja see šokk, mille sain u 300 m peal lõpetas inditisko igasugused soovid. Olgu siis ägedad naised või mitte. Tobe jaanusearmastus tuli muidugi peale, sest EKKM ja seal kõlavad helid olid igati tema. Vb Jaanus oligi see, kes puudu jäi.
Igal juhul, MINGI alkomõju mul peal oli, sest kojuminekuotsust varjutas räme nälg ja ma otsustasin kõigepoest läbi astuda. Ostsin mingit ilgelt kallist juustu, kanakoiva ja purgi kokat.
Natuke oli veel koduni jäänud tatsata, kui jõudis kohale karm vale riietuse reaalsus - ma tundsin, et mu rinnad on külmunud, kõht ja selg on 1 mõnus liustik ja reite vahel võib jääkuubikuid teha. Kalmajapõhikooli ees tahtsin alla anda, end hange heita ja teha Siilile hüvastijätu kõne, aga mingi müstiline jõud hoidis mind elus ja käskis edasi liikuda. Nimelt nälg ja see kanakoib.
Tõsi, toidu ahmimine leevendas veitsa külmumise tunnet. Aga ainult veitsa.
Liikusin voodisse, võtsin kaasa kokapurgi - tahtsin soojenemisel veidi muusikat kuulata ja karastusjooki nautida. Külm oli väljas aga minust ilmselgelt võitu saanud - keerasin end kogu tekijama sisse, sokkide ja kamsikuga. Sooja ei saanud, ei saanud ka siis, kui Siil koju jõudis ja kaisu sisse võttis. Soe oli alles hommikuks, leiva ajaks.
Lõin silmad lahti ja väikese magamatuse ja vb isegi pohmaka leevendas püha valgust kumav coca, mis oli veel külm, kuigi ta oli terve öö soojas toas passinud.
Avasin selle õndsa purgi säälsamas voodis vedeledes, jõin ühe ropsuga ära ja tundsin end KOHE inimesena.
Tööle minek oli palju paremini ette valmistatud - pakkisin end sisse nagu väike pühadekingitus!

Noh, olgem mõnusad ja ärgem külmarohuga liialdagem, muidu tuleb deliirium.

Suudleks, aga külmaga teeb huultele liiga.