Alati jääb mulje, et öeldi midagi veel.
...aga mina ei kuulnud. Minul jäi kuulmata. Mis see "veel" oli?
Erakordselt uudishimulik.
Olen end peitnud selle eest pikalt. Pikalt teeselnud, et mind ei huvita, ma ei taha teada, aga tõsiasi, reaalsus, on see, et tahan. Selle pärast ei ole tahtnud lugeda, sest alati kui loed või uurid, siis tekib see värin ja unetus ja tahe, mida ei saa kontrollida. Seega olen ignoreerinud, eitanud, aga siis...
Aga siis võtad mõne originaalteksti kätte ja satud rütmist ja kõlast ja mõttest lummatud olekusse. Või kuuled midagi erilist või vaatad ja kogetu lummab.
Mul puudub see nupp, mis vaimustumise välja lülitab.
Selle pärast tulebki ignoreerida. Või vähemalt nii olen ma avastanud end käitumast.
Märkida tuleb, et uuristama ja uurima ei aja mitte ainult teadmine ise, vaid ka see, miks ma ise olen vaimustusse sattunud. Olemuset emotsionaalse loomana, lähtun ma emotsioonidest, sellest, mis tunde see minus tekitab ja teatud kunstid, teadmised tekitavad võrratu väreluse - nagu ma ise oleks osa sellest.
Muidugi, seda kõike sisse ahmidest saabki see osa minust.
...huvitav on muidugi see, miks ma alateadlikult aegajalt piduri peale tõmban. Vahel nii tugevalt, et jõuetuks võtab.
Aga selle taga peitub seesama emotsionaalne loom.
ja kuigi aju, mälu tuhmuvad, unustavad (teadlikult ja siis vähem), tundub mulle, et mu hingel on mälu (mis ei veda kunagi alt) ja see imeline mälu laseb kõigel, mis mind särama paneb, minus edasi elada.
Aga vb pole minu kustuv janu just selle pärast kustutamatu, et ma tean, et see kõik kaunis, võrratu, läbipõimuv, energeetiline, see elab, kas ta siis on osa minust või mitte, ikka elab ja mingitel riivavatel hetkedel saan ma neist osa ja see maailm osa minust.
AHHAA! Äkki ma olen lihtsalt kitsi - ei taha anda.
..totu.
(andes endast kõik ära, saan ma nii palju, et jääb ülegi.)
suudlen
