They say that dreams are only real as long as they last. Couldn't you say the same thing about life?
10.11.23
Kas me saame enam kunagi kokku?
24.03.23
Big Life, lil´ steps
Suur elu ja väikesed sammud.
Täna panin Anxu sokid jalga. Meelega.
Tahan olla sama julge, sama äge, iseteadlik ja tark.
Ja olengi. Tegin puhkuse ajal suure otsuse - SUURE OTSUSE. Vähemalt iseenda jaoks suure otsuse. Koht, kus aeg ja ruum kokku saavad plahvatusena on mu enese elu. Ma isegi ei tea, miks on nii, et enese heaolu seisab mingi materiaalse tammi taga? Kui tekib olukord, et kasvõi natuke seda paotada, siis äkki avastad, et OO, ma võin teha otsuseid, mis muudavad elu 180 kraadi ja ma ei kaota mitte midagi, ma ainult võidan. Kas see tuleb mingitest õpitud mustritest või hoopis mingitest pealesurutud jamast, mis seisab kõrval, tegelikult ka KÕRVAL, mitte pea kohal, et kui võtad selle raami ära, ei kuku midagi pähe.
Ja siis ma tean, et 100% kui ma seda sokiomanikule räägiks, saaks ma embuse, klaasi mulli ja maailm saaks parandatud hetkega. Pühendan selle muutuse, armastuse enese vastu esiteks iseendale! Ja siis Anxule! Olen täiesti kindel, et ta on kusagil kellegi kaitseingel. Keegi meist on nii suure õnnega koos, et just tema valvab su und, õnne ja rõõmu.
Aga ta käib kindlasti ka kõigil meil vahepeal külas. Selles olen ma täiesti kindel, sest energiad noh.
Suudeln
11.01.23
Kui kurb on olla
Anxut ei ole enam.
Ma isegi ei oska kirjeldada, kui kurb, tühi ja raske on olla.
Ma tükk aega mõtlesin, mis see olema peaks, mida ma Anxu kohta kirjutaks? Kindlasti palati kaaslane. See kurikuulus palat nr6. Need kurikuulsad filmiõhtud. Anxu oli Balzac ning elasime suuruses välja oma hullust. Eriti läks käest ära sessi aeg.
Nii palju väikeseid lugusid, mis meeles mõlguvad. See kuidas me Kosmose mäest üles kõmpisime ja Anxu mulle ütle lastelaulu õpetas. Ja kuidas selles laulus ühest väikesest elevandist saab mitu ja meil sai neid kokku 500 ja siis me laulsime elevandikarjast, kes mööda kosmosemäge üles kõmbivad. Kuidas tal talviti ALATI jalad märjaks said ja juhul kui ta minu juurde tuli, siis ma talle kuivad sokid jalga andsin ning ta enda omad minu juurde jäid, pessu ja kuidas mul siiani on 1 paar anxu sokke sahtlis ja kindlasti mõni paar minu omi tema kätte jäid. Kuidas ta mulle tol öösel helistas, et ta kõrv valutas ja ta nii kurb oli, et kas mul on rohtu. Kuidas me kord tudengipäevadel sõpradega koos kõik väljas olime ja ma hästi palju pilte tegin ning just tema oli see, kes märkas, et seal seltskonnas oli 1 noormees, kellele ma meeldin. Ma küll ei suutnud seda üldse uskuda, sest minu arust flirtis ta seal kellegi teisega ja omast arust tõin ma tõestuseks ühe foto, kus ta tolle neiuga koos oli ning selle peale ütles Anxu: "Aga vaata, kuidas ta siin pildil fotograafi vaatab" Ehk siis see noormees vaatas tõesti üsnagi teisiti just minu poole sel pildil ja tal oli muidugi absolutselt õigus ja see tuli välja alles mõned kuud hiljem. Ja Anxu ütles: "No näed, ma ju ütlesin!" KÕIK need öised Westamani külastused, mis lõppesid mingite ekstra veidrate toiduostudega. Anxuga ise veel meenutasime, kuidas me suvel juba samas toas elasime, ta polnud veel sisse saanud ülikooli. Aga ma ärkasin hommikul pool 8, suuuure ehmatusega ja ehmatasin Anxu ka üles ja hõikasin, ma magasin sisse. Pidin kell 8 tööl juba olema. Siis veel arutasime, et loodame, et ta saab ülikooli sisse, et me saaksime samasse tuppa jääda ja teineteist veel ehmatada.
Tema on üks väheseid, kes kunagi Sebastianit näinud on. Keegi, kellele Kaarel algusest peale ei meeldinud. Ütles, et Patrik on päris tore. Teadis kõiki lugusi Muusikust ja Rainist.
Hoidis mu kätt, kui läksid Joosu ja Ago ning mu maailmad korraks kurbusest kokku kukkusid; kui beebi kaotasin.
Ta oli kohal kõigil olulistel hetkedel, ühel või teisel moel.
3 aasta pärast oleks saanud 20 aastat meie ühisest tutvusest. Veel veebruaris rääkisime sellest, kuidas see 20 pole enam kaugel ja kui hull tundub, see aeg, et olemegi nii kaua teineteise elus olnud.
Kordan järelhüüet sotsiaalmeedias: