Täna olnud imeline päev.
Ärkasin vara, tegin õele hommikukohvi, saatsin ta ära ja siis magasin peaaegu poole kaheni.
Ärkasin sõnumi peale: Meie kaks. Ja sisaldas see ka pilti.
Keegi, kes on väga äge - meie kaks fanaatikut, meie fanaatilises keskkonnas.
Mul on elus olnud ohtralt armumisi, see inimene on kindlasti mu salajane, mitte nii salajane, armastus. Meil on oma pisikene ära tundmine, seega hea on teada, et keegi on veel lollakas mingis väga veidras asjas. Raske on sellist inimest mitte armastada.
Tööle jõudes ja natuke humalamaailmas surfates, äratati mind ekraani sisse uppumisest järjekordse üllatusega - Jaanika tõi SIPi oma esivanemad. Jah, mind külastasid ema ja isa Sokman - minu Jõhvi kasuvanemad. 5 aastat pole u näinud?
Kuidagi eriti soe ja liigutav oli.
Siis see paratamatu tunne, et mind on elus paljude asjadega õnnistatud, tuli nagu suur tulv ja laine mu peale.
Kogu selle ilu ja õnne teise küljena saabus see nn rumal rahutus.
Märkan hoolikalt meisterdatud mulli, milles on "hea ja turvaline".
Mulli põhjus on hirm ja seda hirmu kaotada on praktiliselt võimatu. Tunne on küll selline.
Ma ei tee mitte midagi, sest mul on hirm ja mitte nii väga hirm ebaõnnestuda, kui hirm õnnestuda.
Või või kusagil seal vahel.
Väga diip.
Sellest siis teistsugune nimkiri
Mu süda
Suudlen
Marii
30.07.17
08.01.17
Igavene elu
Me arvame, et me elame.
Tehniliselt võttes võime seda täpselt sama moodi ka suremiseks nimetada. Millegi pärast oleme otsustanud, et see on "elamine". Üsna kindlal sammul me astume paratamatu lõpplahenduse suunas ja sellega seoses lööb välja meie puht bioloogiline vajadus - muutuda surematuks.
Ürgseimal kujul kandub see edasi selles, et on vajadus edasi anda meie DNA, meie kood, oma keemilises sõrmejäljes, pooleks ja VOILA.
Kui oled lapsevanem, mõistad, et puhtalt bioloogilise algmaterjali andmisest ei piisa, sest edasi on vaja ja on võimalik anda nii palju enamat. Siit tuleb vapustav darwinian kullikirja vise - väike bioloogilise algmaterjali kogum võib saada sinu parimad või sinu halvimad või hoopis vähim sind määratlevad ja isegi kui läheb nii, et parimad sinu ootused lähevad täide, määrab ümbritsev keskkond ja kõik mis selle alla kuulub väga suure osa sellest, millised osad töötavad, üldse kunagi hakkavad tööle.
...sa tead seda kõike. Sa oled seda näinud. Ikka veel näed. Mina ei ole. Mina tõenäoliselt ei saa osa sellest, mida tähendab oma enese osade toimimist ja kasvamist tunnistada, mida tähendab, et peab minna laskma, et ei saa kaitsta, kuigi püüad lõpuni jne
Siit tuleb inimolemuse teine, täiesti paratamatu üliagara intelligentsi soov ja ürgse "kutse" sümbioos: ma muudan end surematuks teisiti. Ma kirjutan midagi, ma karjatan mingi rahvahulga - ma loon pärandi.
Väike või suur pärand, aga see kübeke surematust on oluline meile kõigile.
Tuleb see surematus 15min kuulsuse näol või olulise kirjandusklassika üllitamisel, keda see enam huvitab, aga oma kultuurilise/sotsiaalse DNA jagamine, talletamine, kas see pole mitte nii palju olulisem olnud?
Ma ei vähenda laste saamise ja kasvatamise vajadust, aga sama nagu lihtsalt algmaterjali andmisest ei piisa, on vaja anda reaalne panus selle DNA surematuks muutmiseks.
Lugupeetud Loodus minu silmis saab hetkel põlastava kõrvakiilu. Mulle oleks piisanud bioloogilisete klotside ülesseadmisest, maailmale andmisest ja siis hoolikalt katseeksituse meetoodil teada saamisest, et mu ürgselt isekas soov tükikest endast surematuks teha on illusoorne, naiivselt nunnu ja kuigi idee poolest töötab, vaatamata kõigile mu pingutustele ja katsetele, mul puudub igasugune kontroll selle üle, milline on tulem või kas isegi mu DNA (bioloogilise, sotsiaalse, kultuurilise) kaudu mu surematus, põlvede jätkumine, tagatud on.
Niisiis, pean ma mingil teisel moel leidma selle surematuse.
Pean paratamatult mõtlema, kas ka see pole Looduse "suur plaan".
Kõik ei saa luua imearmast biomassi, osad peavad panustama sellesse üleüldisesse puhvrisse.
It takes a village.
Eks ma annan endast parima.
Ära siis pahanda, kui ma oma ennast kuhugile edasi anda püüan ja sina veidi kõrvale jääd. Ma arvan, et sa teed seda juba ammu + sul on klassikalise meetodi eksperiment ka käimas, mis paratamatult minu kõrvalvaatajaks jätab.
Mulle meeldiks seda kogemust, mille otsingule lähen, sinuga jagada, aga ma olen mõistnud, et see ei puutu mitte kuidagi sinusse. See võiks, aga hetkel ei puutu.
Siiski
Suudlen
#kirjadkallimale #monoloogidsiilile
Tehniliselt võttes võime seda täpselt sama moodi ka suremiseks nimetada. Millegi pärast oleme otsustanud, et see on "elamine". Üsna kindlal sammul me astume paratamatu lõpplahenduse suunas ja sellega seoses lööb välja meie puht bioloogiline vajadus - muutuda surematuks.
Ürgseimal kujul kandub see edasi selles, et on vajadus edasi anda meie DNA, meie kood, oma keemilises sõrmejäljes, pooleks ja VOILA.
Kui oled lapsevanem, mõistad, et puhtalt bioloogilise algmaterjali andmisest ei piisa, sest edasi on vaja ja on võimalik anda nii palju enamat. Siit tuleb vapustav darwinian kullikirja vise - väike bioloogilise algmaterjali kogum võib saada sinu parimad või sinu halvimad või hoopis vähim sind määratlevad ja isegi kui läheb nii, et parimad sinu ootused lähevad täide, määrab ümbritsev keskkond ja kõik mis selle alla kuulub väga suure osa sellest, millised osad töötavad, üldse kunagi hakkavad tööle.
...sa tead seda kõike. Sa oled seda näinud. Ikka veel näed. Mina ei ole. Mina tõenäoliselt ei saa osa sellest, mida tähendab oma enese osade toimimist ja kasvamist tunnistada, mida tähendab, et peab minna laskma, et ei saa kaitsta, kuigi püüad lõpuni jne
Siit tuleb inimolemuse teine, täiesti paratamatu üliagara intelligentsi soov ja ürgse "kutse" sümbioos: ma muudan end surematuks teisiti. Ma kirjutan midagi, ma karjatan mingi rahvahulga - ma loon pärandi.
Väike või suur pärand, aga see kübeke surematust on oluline meile kõigile.
Tuleb see surematus 15min kuulsuse näol või olulise kirjandusklassika üllitamisel, keda see enam huvitab, aga oma kultuurilise/sotsiaalse DNA jagamine, talletamine, kas see pole mitte nii palju olulisem olnud?
Ma ei vähenda laste saamise ja kasvatamise vajadust, aga sama nagu lihtsalt algmaterjali andmisest ei piisa, on vaja anda reaalne panus selle DNA surematuks muutmiseks.
Lugupeetud Loodus minu silmis saab hetkel põlastava kõrvakiilu. Mulle oleks piisanud bioloogilisete klotside ülesseadmisest, maailmale andmisest ja siis hoolikalt katseeksituse meetoodil teada saamisest, et mu ürgselt isekas soov tükikest endast surematuks teha on illusoorne, naiivselt nunnu ja kuigi idee poolest töötab, vaatamata kõigile mu pingutustele ja katsetele, mul puudub igasugune kontroll selle üle, milline on tulem või kas isegi mu DNA (bioloogilise, sotsiaalse, kultuurilise) kaudu mu surematus, põlvede jätkumine, tagatud on.
Niisiis, pean ma mingil teisel moel leidma selle surematuse.
Pean paratamatult mõtlema, kas ka see pole Looduse "suur plaan".
Kõik ei saa luua imearmast biomassi, osad peavad panustama sellesse üleüldisesse puhvrisse.
It takes a village.
Eks ma annan endast parima.
Ära siis pahanda, kui ma oma ennast kuhugile edasi anda püüan ja sina veidi kõrvale jääd. Ma arvan, et sa teed seda juba ammu + sul on klassikalise meetodi eksperiment ka käimas, mis paratamatult minu kõrvalvaatajaks jätab.
Mulle meeldiks seda kogemust, mille otsingule lähen, sinuga jagada, aga ma olen mõistnud, et see ei puutu mitte kuidagi sinusse. See võiks, aga hetkel ei puutu.
Siiski
Suudlen
#kirjadkallimale #monoloogidsiilile
Tellimine:
Postitused (Atom)