te elab veidras majas
majas pole uksi, aknad küll
ülemisel korrusel elab eriline hull
alumine on kui mingi laotud iidne müür
iga kord kui pilgu sinna viskan, siis tunnen
see, et maja selline, on minu süü
minu süü ja minu veider tunne
võimendavad seda, milline on see maja
ettekujutusest saab reaalsuse vili
ta elab juba ammu seal veidras majas
veidras kohas, veidras ajas
püüan aknale ka vahel koputada
koputaks, kui keegi vastaks,
aga tean ju et ei vasta
te elab seal
ta ajab omi asju
ei huvita teda koputused, uksed
või see, milline on teiste meelest tema maja
või seegi, et see aeg, kus ta on, ülejäänud ajaga ei kaja
ta armastab oma naabreid
on nende vastu eriliselt soe
hoides neid ja tundes ära kes on kes
neid tervitab ja aitab ka kui vaja
sest see on nende kõigi maja
olgugi, et veider
maja, millest meie teised aru ei saa
seal elavad veidrikud ja tema ka
ja nii ma piilun vaikselt
vaatan eemalt, hoian tagasi end
ta elab seal ja mul on au teda teada
täpselt sellisena nagu ta on
