Seljalugu

Niisiis. Olgu kohe hoiatuseks öeldud, et ma mainin tihti vetsus käimist, aga kogu selle olukorra juures on see ülioluline mõõdupuu.
Selg, Päev 4.
Kõik hakkas teisipäeva õhtul. Istusin suures toas, diivanil. Sõin õhtusööki.
Korraks keerasin end natuke taha, otsisin pulti vist, ja voila - valu käis läbi.
Viimasel ajal on seda ette tulnud, aga mitte nii hullult ja kuigi valus oli, ma sain liikuda - püsti ja kõndida jne.
Tegin endale veel jalavanni, sest külmetus peal. Sain isegi algelist pediküüri teha, et siis kummarduda, sest tegelikult ma tean nippe, kuidas üht või teist asja teha nii, et ma endale otse haiget ei tee. Selle õppisin juba aasta tagasi ära, kui seljaga esimest korda kiirabiga töölt minema viidi. Pärast seda õppisin palju nippe, kuidas ja mida teha, et oma selga säästa. Ja paljusid neid peaks me kõik kasutama - kuidas õigesti tõsta madalalt midagi, kuidas teha aiatöid vmt, ilma end vigaseks tegemata, sundasendis pikalt mitte olla.
(Tänapäeva nutimaailmas me kohe hirmsasti oleme ühe või teise kehaosaga pikalt mingis asendis ja kõik see kurnab meie liikmeid ja ka selga.) Nii mõnigi nendest nippidest, mis ma siis õppisin, tuli loomulikult - ma tunnetasin oma keha.
Ajasin mehe elutuppa magama, et mul oleks voodis ruumi aeleda selle seljaga. Arvasin lihtsalt, et see jääb selliseks vastikuks virisemise ajaks, kui nagu ei saa normaalselt midagi teha, aga elan üle.
Kolmapäeval võtsin truu sõbra käe alla ja liikusin kepiga vetsu poole. Ajasin oma asjad ära ja esimene tugevam nõks käis seal istudes läbi, õnneks tuli Patsy just lõunasöögi ajaks koju, aitas mu sealt püsti.
Oli valus, aga ma liikusin. Sättisin end pesema, üritasin tagasi korraks magamistuppa saada, et puhata enne - teine nõks käis läbi. Püüdsin kohe põlvili laskuda nagu esimesel korra, kui suur valuhoog tööl peale tuli, et põlvili ja ülakeha toetades võtab surve alla.
Eip. Vedelesin maas.
Ma olen raske, ei ole, et Patsy võtab mu sülle ja tassib voodisse. Isegi, kui ma ei oleks raske, siis kõik liigutamised olid tol hetkel valed. See "tore" valusööst tegi kõik liikmed nõrgaks - käed ei jaksa ülakeha tõsta, et siis õlad maas.
Natuke vedelesin.
Patsy võttis asja väääääga iisilt, vähemalt mulle tundus. Tahtis aidata, aga ma ei lubanud. no ta siis läks arvuti taha, omi asju ajama. Tore, sest sellises olekus publikut ei taha, ükskõik kui armas ja tore ja hea ja oma. Tahad ju tugev ka olla.
Roomasin voodini ja siis... ma isegi ei tea, kuidas täpselt, ukerdasin voodile. Kogu see roomamine ja voodile saamine võttis niiiiiii kaua aega. Paar tundi umbes.
Voodil olles, kohe hakkasin end venitama ja liigutama, otsisin seda leevendust ja tuge. Tean, et niisama vedelema ei tohi jääda. Jah, peab laskma end lõdvaks ja puhkama, aga peab ka kohe hakkama liigutama, otsima neid liigutusi, mida saab teha. Esialgu pole neid üldse palju, seega on vaja uurida, mida saab üldse teha.
Valu võtab liikmed kõik tuimaks, alguses ei saa isegi pärast teatud pingutust käsi liigutada, pole lihtsalt jõudu.
No nii, sain end voodil isegi nii palju keerutatud, et sama päeva õhtul sain  neljakäpukile ja liikusin vetsu poole. Sinna ma ei jõudnud, läksin vannituppa.
Maas vedeledes ja midagi üritades tuli looma tunne peale, olin mingi kasutu tükk. Nutt kippus ka kurku. Ei saanud end pesema hakata ega midagi.
Vannitoast välja saamine oli hirmus raske, sest meil on seal see pisike lävepakk, nii sain ma kolmanda valusööstu seda ületada üritades, mis osutus nö lõplikuks. Pidin end jälle maha siruli viskama. Patsy vaatas nõutult pealt. Jälle, ma ei lubanud ennast liigutada ja nii, õlad maas üritasin magamistuppa saada. Õnneks sain kõhuli olles jalga mägironijapoosiks kõverdada ja siis sellega lükata. Ülakeha oli liiga raske seljale, et seda kuidagi tõsta. Roomasin vaevaliselt jälle voodini, ja siis paari tunniga sain ka voodile.
Jäingi voodisse. Mul oli kodus ibukat ja parakat, neid võtsin vaheldumisi, aga teadsin, et need tegelikult ei aita. Öö oli jube, sest selg reaalselt valutas ja ükski poos ei leevendanud olekut.

Neljapäev olingi voodis, ei saanud isegi istukile, kuigi olgu kohe öeldud, et kuna ülakeha tundub sellele seljale raske, siis istumine on isegi veei raskem, kui kõndimine.

Kogu valu lahti seletatuna ongi, et selg ei kanna ülakeha. Teisiti ma ei oska seletada. Püsti ei saa. Ja kuna valu nõrgestab käsi ja jalgu, siis oli ikka ilge perse end isegi ümber pöörata, sa lihtsalt ei jaksa ja kui sunnid end kogu jõu kokku võtma, siis tuleb valu ka ja ütleb, et kas sa ei saa aru, miks ma su käed nõrgaks tegin, ära liiguta raisk. (naer)

Neljapäeval venitasin ja liigutasin kõiki neid kohti, mis natukesegi lubasid seda teha. Tegin teatud harjutusi ja sain end kergelt ümber pöörama ka, ilma valuta või raskuseta st sain käte tugevuse tagasi.
Aga ma vedelesin voodis. Vetsus polnud käinud, aga kuna isu ka ei olnud, siis polnud sinna mingit asja. Juua ei tahtnud. Kuigi, jah, kindlasti oleks pidanud jooma, juba kasvõi selle pärast, et külmetus ka peal. A ma ei julenud, et kui tuleb suur pissihäda, mis ma siis teen?
Patsy tuli lõuna ajaks koju, käskis üritada püsti saada, mida ma muidugi ei saanud ja väga rohkem ei mäleta sellest päevast. Palju omaette vandumist ja sundimist, et a la ma saan püsti ja ma hakkan nüüd kõndima jne jne jne
Ülimalt tulutult, sest kogu keha oli nõrk ja tuim sellest valust. Isegi pooleldi istuma ei saanud, keha tunnetamine andis märku, et naine, oled omadega põhja jõudnud.
Emotsionaalne madalpunkt jõudis samal hetkel.  Võtsin telefoni, helistasin Mummule. Nutsin ja rääkisin talle oma kurba lugu. Kuigi ta juba oli olukorraga kursis, siis ma polnud veel kellelegi helistanud. Mõni hetk pärast kõnet Mummuga, helistas Patsy, et nüüd on kõik, ta tuleb koju, kutsume kiirabi ja teeb neile uksed lahti. Meil ei ole fonolukku ega midagi, mitte kuidagi niisama ei saa ise endale abi kutsuda.
Tulid parameedikud ja tädi kuulas ära, käskis kindlasti juua ja ütles, et pissil peab ikka käima, ma siis vastu, et kuidas küll.
No kasvõi mingisse kaussi vmt, sest muidu tulevad teised tüsistused ja siis on asi veel halvem.
Okei.
Olin selili ja kui ta käskis mul end külili keerata, et süsti teha ja ma sain seda lihtsalt teha, olin seda harjutanud ja teinud kogu päeva. Kuna see liigutus tuli mul kergelt, siis tädi kohe, no kui see nii kergelt käis, siis saad vetsu ka minna.
What? Päriselt? Natuke oled värdjas?
Ma olen muidugi igast arstide ütluste peale, alati selline, ahah, olgu, kui te nii ütlete. Olen nii haavatav ka, et seda mine p*tsi suhtumist ei tule tol hetkel. Ei satu ma ka arsti juurde niisama, vaid just siis kui olen nõrk ja tunnen, et teisiti ei saa, on vaja targemaid appi. Ja siis ütleb tädi nii.
Pmst polnud neid vaja, ilmselgelt segasin neid. Tehti süst, perearstile kästi helistada, diklot lasta välja kirjutada ja vb ka vastavat geeli. Ma ei oleks ka üldse tahtnud, et mind ära viidaks, seda kartsin kõige rohkem, sest kui nende meelest olen ma ise liikuv, siis ei arvesta keegi sellega, et treppidest üles ma ei saa.
Ja just eelmise korra kogemus, kuidas mu mehed kaenla alt kinni hoides üles tõid ja see kõik nii valus oli ning meestele nii raske, selle pärast kartsin ka kiirabi - ma ei tahtnud, et mind ära viidaks. Kui nad sul haiglas jalgele saavad ja sa suudad end liigutada, siis nemad ütlevad, et sa oled terve. Siiani mäletan, seda hirmus pikka koridori haiglas, kus reaalne higi otsa ees liikusin ratastooli najal ja kuidas näiteks 1 vanem härra, kes ootas oma järjekorda tahtsi mulle istet pakkuda, millest viisakalt keeldusin (istumine oli siis võimatu, seismine millegi toel oli palju toredam) ja siis onu, et ei ole hullu, kindlasti läheb paremaks, eriti armasalt ja lootusrikkalt. Ning see hirmus autosõit meie pisikese mustikaga tagaistmel kõveras jne. Ma ei tahtnud seda kõike.
Noh, süst tehtud, siis ootasin, et hakkaks mõjuma ja kohe tahtsin ka arstitädi ütlesest tingituna end liigutada, eip. U tol hektle saatsin oma nutuse "enam ei taha olla" lause FB vahendusel maailma.
Eks see oli appikarje ja tähelepanuvajaduse moment, mida mul oli vaja.
Kohe tuli ka neid, kes küsisid, mis juthus, kuidas läheb. Hästi palju toredaid moraalseid tugesid ilmus eikusagilt, kes üritas lihtsalt naerma ajada, kes andis niisama nõu ja kuulas ära jne. Palju toredaid kaasaelajaid.
Näiteks Annika ütles, et parim ravi on hüpnoos (naljaga muidugi), et tema seljavalule kord 1 hüper mustkunstnik sai ööpäevase leevenduse. Et kondiväänajate ja rohtude asemel peaks seukest arsti otsima hoopis. See jutt pani küll naerma, aga lõi väikese pirni põlema. Võib endale sugereerida palju asju, seda ma tean nkn, aga ka täiesti reaalset füüsilist valu on võimalik kontrolli alla saada.
Valasin oma sisemise valuhunniku päris mitmele inimesele ning kõik hästi toetavad ja toredad.
Kui Patsy õhtuks koju jõudis, ütles, et noh, lähem nüüd vetsu. Tädi ütles ka, et see on mul lihtne.
eee... hakkasin keerama end voodil, et saaks kuidagi üles. Nope. valus ja nõrk ja ei sittagi. A tädi, mine õige v*ttu.
Saime ikkagi nii kaugele, et ühe küljega sain istuma. Ühte kätte kepp, teise käe alla Patrik ja see inimtugi oli väga oluline, sest ülekeha raskust oli vaja vähendada, kaenlaalt toetades sain ka kuidagi peas valu vähendada st et ei tulnud hirmukrapi nii kergelt. Patsy oli jube nõudlik ka - tõuse nüüd püsti ja püüa liikuda, jah on valus, aga saada see valu v*ttu, sul on vaja liikuda, sa ei saa siia lamama jääda jne jne jne
Oh, see paar meetrit kõndi oli niiiii hirmus. Jalad nõrgad, pmst õpid uuesti kõndima. Nõrkus oligi kõige hirmsam. Vetsu jõudes olin läbi higistanud, sest need 20 min kõndimist võttis kõik jõuvarud tilgatumaks, silme eest võtis mustaks, kuidagi ma sain seal istuma. Puhkasin veidi ja siis oli vaja tagasi jõuda. Kui enne seda oli mingi tuim valu ja kange/nõrk keha, siis tagasiteel tulid ka esimesed täiesti reaalsed närvivalud, mille peale Patsy jälle, et poogen, hinga sügavalt (seda nippi ma juba ka teadsin, et sügav, läbi alakõhu hingamine aitab päris hästi valuhoogude puhul), karju, saada see valu pikalt, aga liigume edasi. See oli jälle üks väga oluline hetk, kus lõi pirni põlema.
Kui valu tuleb, siis ma ei tohi ehmatada selle peale, ma ju tean, et ta tuleb, et hingan rahulikult, karjun jne, aga ma liigun edasi, olen valust üle, sest tegelikult on mul ju tugi kõrval olemas ja ma ei kuku end vigaseks, kui ka jalad alt võtab. Kui ma lähen valust krampi, siis ongi pekkis, siis olen tagasi nullis. Mida Patsy ka ütles, noh, kui lähevad jalad alt ja sa jälle siin maas vedeled, siis oleme omadega alguses tagasi, aga me praegu üritame. 40 min vetsu ja tagasi. Jube, raske ja võttis täiesti läbi. Ka moraalselt. Kuigi ma sain juba rohtu, siis ikkagi, selg terve öö valutas ja magada väga ei saanud.

Reede.
Hommikul sõin, et saaks kohe rohtu võtta, ma olen üks nendest, kes rohu mõju kohe tunneb, see ei pruugi alati olla see, mida vaja, aga ma tunnen, kui kehas tööle hakkab. Hakkas kaa.
Loomulikult jätkasin voodi peal venitamise ja igast harjutustega, jõin vett, väga oluline.
Patsy tuli varem lõunalt koju, et saaksime vetsus käia. Aega võttis palju vähem, aga valus ja rakse oli ikkagi.
Uurisin igast masinate kohta - käimisraamid ratastega jne. Tugiraam ratastega on muide rulaator (naer). Vb ka kaenlaalune kark, mis võtaks ülakeha raskuse maha jne.
Kuna ma olen oma seljatugevdamise harjutuslehe kuhugile ära pannud ja ma ei saa seda ilmselgetel põhjustel otsida, siis otsisin netist seljaharjutusi ja leidsin paar päris asjalikku saiti, mida teha, kuidas teha. Ägeda valu leevandamised harjutustega jne.
Tore oli, et nii mõndagi asja ma juba ise oma enese keha tunnetamisega juba tegin ja teadsin ning sain lihtsalt üksikud nüansid juurde. Neid seljatugevdavaid harjutusi ma nkn teha ei saa hetkel. Seal pole hetkel tõesti ühtegi, mida veel teha saan. Ka eelmisel korral alustasin, juba siis kui kõndida ja liigutada sain, kolme harjutusega ja sain 10 peale lõpuks. Seega, tuleb sama asi ja nüüd pingutan veel. Oluline on pingutamise vahel lasta seljal puhata.
Eile siis (reede), tundsin juba, et rohi mõjub ja põletikuline valu on vähem, et ma pean hakkama end rohkem liigutama. Püüdma ise püsti saada jne.
Ütlesin töönädala lõpuks koju tulnud Patrikule, et nüüd teeme ühe ringi korterile peale. Aega võttis, tuli valuhoog, sest pidin ühest juhtmest üle astuma, mis oli nii vale kui olla sai, aga saime hakkama. Natuke vedelesin ning siis tegin Patsyle esimese toreda üllatuse: ta istus elutoas arvuti taga, kui ma ise püsti tõusin, ning elutuppa liikusin. Kõik kepi najal, muidugi.
Märkida tuleb, et kuigi Patsy niisama ka superluks on olnud, siis kõige olulisem on nali ja naer. Hästi palju tüüp ilkus ja tegi nalju ja kuigi mul on hirmus valus naerda ja aevastada ja ka kohida, siis noh, see nali on ikka kõige parem.
Itsitasime terve eilse õhtu, eks oli ka põhjust, tüüp oli mu üle uhke, et mingi noor orav laseb korteris ringi. Ta juba spekuleeris, et see kõik on suur tähelepanu katse, et kui ta magab või teises toas on, siis ma pean magamistoas tantsupidusid maha ja kui ma ta silme alla satun, siis on kurb nägu peas ja oioi, küll on valus (naer)
Ja noh, uhke värk, täna käisin ise hommikul vetsus, Patsy magas. (töövõidud)
Eks see taastumine võtab nüüd natuke aega, aga biokeemiaga end mõjutades saan sellest kõigest kindlasti üle.
Olulised tugipunktid siis, kuidas ma sain püsti ja liikuma:
1. moraalne tugi, kõik need head ja armsad, kellele sain oma hetkelise nutu ära nutta ja halada, kes häid sõnu ja mõtteid mu poole teele saatsid. Lasid mul olla korraks nõrk ja haavatav. Ma ei tundnud ennast üksi ja ka selles mõttes, et kogu moraalne tugi ei jäänud Patriku kanda, mis on väga rakse ka mulle, sest sa tegelikult tunned ja näed, kui raske su kõrval oleval inimesel on, eriti kui ta ei saagi sind aidata ja talle endale tuleb ka masekas peale. Üsna häbitult jagasin seda kõigiga, kes lasid. Suuuur tänu ja laav teie pihta! Siit ka minu soovitus - ära kapseldu ja tõmbu endasse liigselt, mingi hetk on seda vaja (kui ma maas vedelesin, oli minu moment üksi olla), jaga sõpradega oma valu ja lugu. Või kui valu ja lugu on eriline ja teistel on ehk liiga piinlik sinu olukorrast kuulda, siis tõesti on tugirühmadest abi. On ka foorumeid või jututubasid, kus saab rääkida oma murest nii avatult kui võimalik. Oluline on, et ei tunne end üksikuna.
2. ma võtsin positiivse hoiaku ja kuigi on valus, ma naeran oma olukorra üle ja tähistan iga pisikest saavutust kui suurt võitu. Teen ise endale nö hüpnoosi - mul on super selg ja jalad ja ma olen terve nigut noor orav!
  Positiivsus ja rahulolu toodab endorfiine - looduslik valuvaigisti.
3. ma liigutasin end kohe, ka pikali olles, igat pidi kuidas ma sain, ma tegin seda. Selle pärast ka kõndisin neid väikeseid otsi toas edasi-tagasi, sest jalgadesse on vaja tugevust ja tuimust vähendada - ainult reaalne kõndimine aitab.
4. ma ei õppisin valu mitte kartma ja valust üle olema. Mitte küll üle pingutama. See on väga oluline vahe, ma pingutan jah, et jõuda siia või sinna, aga siis puhkan selga ja liikmeid. Lihtsalt, kui valu tuleb, siis ei tohi krampi minna, hingan sügavalt ja saadan selle valu pikalt.

Nüüd tuleb siis edasi lahingplaan, mis ei saa kindlasti kerge olema ja protsessid on  palju pikemad ning tulemused ei saa nii kiirelt käega katsutavad olema, aga hoiame pea püsti, selja sirge ning teeme supertulemusi. (naeratab)

Suudlen Mummut, Patsyt, Annikat, Laurat, Villut, kes minu jaoks hästi palju abiks olid!
Laavi ka teiste pihta ja fak it - ma olen ikka üks õnnelik jubin selles ilmas (naeratab)