Eneseanalüüs.
Viitega arusaamad.
Väga pika viitega arusaamad.
Veidrad kellaajad ja ajalised nihked.
Kõige hullem on vist see, et tekstid, mis muidu käivad üksteise peale nagu lego, sobitudes kenasti kokku, on laiali. Nagu ujuksid laiali, minu kohal, minu ümber.
Seda puslet on keeruline kokku panna, aga kirjutamine aitab.
Kas see on vanusest tulenev või mingi muu häda, aga segadus ja hirm selle ümber seisab selles samas ruumis, kus need tekstid asuvad.
Ruum ise, kus on tekstid ja tunded on, on sama suur segadus - hägus, piiritlemata. Laik.
Ja ka kese on puudu. Kuigi tugev kandidaat sellele ametile, võiksin olla mina ise?
Miks on see nii, et nii enesekeskse maailmapildi ja analüüsi ankruna ei näe ma iseennast? Milleks on vaja kedagi või midagi välist või vähemalt on tunne, et ma vajan välist?
...järgmise korrani...
Suudeln
