Olen ju alati aru saanud. Ise kasvades aru saamiste ja teadmisetega koos.
See hetk, kui usk mu kõikehõlmavalt kaotas, see oli liiga vara.
Minu usk jõuludesse, pere headusesse ja mingisse armastusse, oli kordades tugevam. Seda tugevam selle mõranemise valu. Ja see oli palju hiljem, kui usu "kaotus"
Aga, religiooni ja usu, vankumatu usu ja kiriku pühaduse ning kõige sarnase müstika, oli alati minu jaoks traditsioonide ja kogukonna küsimus. Juba väga väikesest peale. Seal olid armsad ja soojad inimesed, kes lihtsalt vajasid teisi inimesi ja palve rutiini.
Kui õel on seda kõike rahaks mängida. Meie baasvajadused, meie instinktid, meile sisse kodeeritud tunded, keeratud institutsiooniks, reegliteks, käskudest keeldudeks, ja siis see steriliseeritud... monstrum.
Seal on aga mõned aspektid veel.
Kas me saame veel kunagi kokku?
Kas meil on lootust rääkida veel?
Uskudes "elusse", mis on võimalik pärast surma...
Siit saad paljud mured lootusrikasteks rõõmudeks teha.
Ja täiesti mitte teadlikult, avastasin ma end sellelt mõttelt, milles oli see lapsepõlves kuuldud lugu ja teadmine. Selles on lootust.
...mu kõige lemmikum aga, mis eksisteerib kujul või moel kõikides traditsioonides, religioonis, on nii ilus ja lootusrikas ning ka väikese varbaga teaduses - me oleme elus, olemas ja alles nii kaua kuni meid mäletatakse ja meenutatakse.
Seega vastuseks: täna ma jõin ja sõin koos sinuga. Ma nutsin ja naersin koos sinuga, vaatasin seda filmi koos sinuga.
Koputa mu õlale, ma koputan sinu omale. Siis me embame ja kõik on jälle hea.
....pikalt öeldi ja püüdsin endale ka sisestada: ära ole kurb, et ta lahkus, ole õnnelik, et said temaga koos olla. Alles nüüd ma saan selle järgi vaikselt elama hakata, sest kaotuse valu on väiksem imelisest õnnest, et kohtusime.
Ja ma tean, et sa loeks seda muigega - HA, näe, hinnatud alles pärast lahkumist. Ja ma ülteks HA, ei, olid juba siis imeline, kui olid veel siin. SRY, kui sain veel sulle käed ümber panna, kui sain veel klaasi kokku lüüa ja su objektiivi ette jääda. Sa muutsid ainult oma eksisteerimise vormi.
(pühendatud kõigile neile, keda enam meiega pole, aga kes meie mälestustes on ikka veel nii elavad)
Suudlen
