tolm

...praeguseks olen seda kuulanud vb u nii ... 10 korda. ropendama võtab...

Niii omab võimu..
Kamooooon....
Kusse varem oli?!? On see üldse sinu oma?
See on nagu NIIIIIII suur!
See paneb mind tahtma minna peole end segi tantsima!
SEE ongi hea.

jmt komplimentaarid herr muusikule, kes pmst vastas minu ootustele ja ületas lausa end.
kes/mis iganes tume jõud sind inspireerib - lase aga tulla, sest see oli/on lihtsalt ilus.

...selle looga sobib ka kokku mu "kurikuulus"
"Võtke mu kuulmine, alles jääb vibratsioon ja ülejäänu teeb fantaasia"
sest see lugu annab fantaasiale palju ning kui lugu lõppeb, siis kogu sellest "mahedast" tampimisest ja muidu müstilisest võitlusest jääb alles tolm.
demit!hea!

(ja kõigile neile, kes minu jutust sõnagi aru ei saanud - ma loodan, et kunagi need rütmid avaldatakse, et kõik neist osa võiks saada.)

Palati kollektiivne kriis

ehk sa võid võtta tüdruku palatist välja, kuid sa ei võta palatit tüdruku seest.
Tööl oleme me seda fenomeni nimetanud ajulaineteks - inimesed veedavad nii palju aega koos ja on nii tihti üksmeelel, et nende ajulained hakkavad klappima ja nii me lõpetamegi teineteiste lauseid, omame täpselt sama maitset/arvamust/tahet/huumorit.
Palatiga on nüüd nii, et need 3 pole üleüldse enam kokku saanud, rääkimata pikalt samas ruumis viibimisest.
Siinkohal on mul küll teooria: meile piisab samast planeedist.
Kui me viibime samas linnas (kuid ei pea üldse samas riigiski olema), siis juba sellest piisab, et omada samasid võnkeid, ajulaineid ja nagu tuleb välja, siis ka viimasel ajal kriise. Palatil on kollektiivne kriis!
Solidaarsusest ehk?
Võimalik.
Mul on igal juhul suuremad plaanid kui mina ise, et sellest kriisist välja tulla. Ja mingil kujul on selleks vaja just palatit.

Homme on 1 käpatriinu ja ehkki idee seisneb imeolulise lohutamises, siis ta ehk ei aimagi, kui väga mul on teda vaja. Et saada tagasi midagi, mida mult pole kunagi ära võetudki.
Baaah.emo. (naerab)

Io non ho paura.*

Printsess valas mu üle uudisega, mis rikastab kindlasti meie kultuuri ja kui lugupeetud härra sellega tõesti hakkama saab, siis ma olen uhkusest ja õnnest peaaegu, et segane. (hingelt ikkagi romanist, pole midagi parata)



Lõputult - suudlen

*mul ei ole hirmu

tühi.

Räägime täna poliitikast...

Ei taha enam ühistrantspordis liigelda.
Seal on veidi vanemad kui keskealised vene memmed, kes nimme kõvema häälega kiruvad eurot, hindade tõusu ja et miks ei võiks eestlased (ta ütles "meie eestlased" ja see oli muidugi kena), küünlaid süüdata ja nõuda vähemalt euroopa moodi alampalka. Idee poolest oli õiglane jne jutt, aga pead sa siis sellest lõugama?
Kuna minu ärkamine oli nagu ta oli, siis ponud see jutt sinna otsa just kõige virgutavam osa päevast.
Niisiis ... ma mõtlen nüüd positiivseid mõtteid. Või vähemalt üritan.

Kujutage ette...

...et teie kätte satub midagi erakordselt energilist ja head.
Ja tõelise energeetika teooria aretajana ja muidu fännina (minu looming ju, daa) vajan ma midagi säherdust - sügavpuhastavat lüket, et kasutada oma päriselt ja hästi.
hea värv tänaseks: tuhmuv lilla (mu lõikehaav käel paraneb hoogsalt)
hea lõhn tänaseks: värske kohvi (nagu iga teinegi päev)
hea raamat tänaseks: mõni eneseabi kategooriasse kuuluv, et saaks selle läbi lugeda, oksele hakata, ära visata ja mõelda, et küll ma olen ikka terve ja korras ning laiskus, mis viib säherduste raamatuteni, ei ole pmst andestatav. persse kõik need "muuda oma elu 7 päevaga" või piibel või muu taoline - i'm fine, dankooo.


Aga hea heli tänaseks: otsige ise midagi. ega ma teile mingi eneseabi pole. kamooon.*

head ja armsad täna: kert, kes eile (või juba üleeile) sai vanemaks; papaa, kes täna teda õnnitlema läheb; need 100, kes meile tööle kandideerivad (wtf) ja mulle toredalt palju tööd tekitavad; kõik need, keda ma täna ei kohta - ilgelt hea on üksi iseenesega olla ja head muusikat kuulata, mis tuletab mulle meelde - MIKS SA KURAT ENAM MIDAGI EI TEE, herr Muusik?
Andestamatu! Leidsid säherduse sisemise tasakaalu, et kõik jäi vaikseks?
fk juu, onju. see oli asi, mida ma nagu kord aastas lausa isegi ootasin, et keegi äkki laadib muusikat üles, AGA EEEI...

Väga tahaks ropendada... ja kui kõik alaealised on lahkunud, siis küllap ropendangi. tra rsk.
ja kui teile vähegi sobib, siis ma üritan mingit moodi saastast üle saada.

ja kohe kui olen jõudnud paremasse kohta (joon end ükspäev jälle hästi täis, kohe kui raha saan pmst), siis ma kirjutan midagi palju halvemat(ma küll tõesti ei väida, et see siin hea on), aga loodetavasti rohkem.

*vihjena siiski

Ma ikka oskan (lugu, mis pooleli jäi)

Nonii.
Täna hommikul jooksin ma joogiklaasiga vastu seina(või ust, ma ei saanudki lõpuks aru, kuhu) ja õhuke klaas purunes mitmeks toredaks killuks, millest üks mu käte sügava haava lõikas. Puhtalt ja konkreetselt.
Esimest korda elus oli mul vere ja haava nägemisest/tundmisest süda paha. Paanika pole minu puhul nagu imestada, aga pilti ma naljalt tasku ei viska. Siil viis traumasse.
Isegi trauma õde küsis, et kuidas mul see õnnestus. ...ma olen andekas! (daa)
Alguses ta vaatas peale, et ah, lühike lõige, ei midagi hullu, aga kui puhastama hakkas, sai ta aru, et see on täitsa sügav, siis küsiski...
Nüüd hakkas käsi valutama ja üleüldine enesetunne kah kehvem.

Nii ma end vaikselt tapangi, tasa ja targuõpin, kuidas asjad käivad. Villu seletas, et teinekord pean käe teistpidi keerama, aga minu lootuseks jääb see, et lõige on vähemalt õiget pidi tehtud.

Lav ya.
Suudlen

Update your life vol 1

Nonii. Asi on jõudnud nii kaugele, et ma olen sunnitud kirjutama.
Eile kui ma R-ile seletasin, et mu eelmise kodu aknaalune oli kõrvalsissekäigu elanike välikäimla, siis ei saanud R aru, kuidas Rohu ja eelmine on, kas tal on midagi kuulmata jäänud jne
Jah, ma olen kolinud!
Kalamajja.
Uus kodu on suur, mugav, ilus - kõik mahuvad sinna ära ja kui vaja siis iga tusatseja oma nurka nii, et keegi ei sega kedagi.
Väga armas, tulge külla, kes pole veel käinud
Mul on ilgem masendus olnud viimasel ajal. Koer parandaks ehk asja, aga kutsu on big NO-NO.
Eile avastasin, et ennevanasti tominud ilukirjanduse teraapilised omadused ei mõju ning on võimelised asja isegi hullemaks tegema. (oioi)
Niisiis leidsin hoopis kunagise tõmmise ühest diskursuse raamatust, kus oli minu lemmik feministlik diskursus. Õigemini pole ta isegi minu lemmik, aga huviobjekt küll.
Ma võin sellest isegi kunagi rääkida teile, aga praegu pole see hetk.
Eniveis... see mõjus. Positiivselt täitsa.
Kohe jäin magama.

Paregune ilm meeldib mulle. Väga. Jahe, aga soe. Sügisene. Mamaa sünnipäevaaeg on mulle alati meeldinud. Sel aastal pole ma isegi nii kurb olnud septembris, kui muidu.
Aga eks ma ikka igatsen. Vahel liiga ohtralt kurb olles, vahel naeratades.
Ai still laav juu, Väike Väänik. Joosu. Tüüp, kes armastas saxa raju, hobuseid ja täditütardele ilusate lugude rääkimist.
Näed, praegu ma naeratan. ...Sulle!

miu.
Muusikat kuulake täna SIIT
Hope on väga kaunis. Ja mõjub armastusväärselt hästi.
(postitus on pühendatud Väänikule, Muusikule ja Mammule - kaks neist on tahtnud, üks on puhas inspiratsioon)