ehk sa võid võtta tüdruku palatist välja, kuid sa ei võta palatit tüdruku seest.
Tööl oleme me seda fenomeni nimetanud ajulaineteks - inimesed veedavad nii palju aega koos ja on nii tihti üksmeelel, et nende ajulained hakkavad klappima ja nii me lõpetamegi teineteiste lauseid, omame täpselt sama maitset/arvamust/tahet/huumorit.
Palatiga on nüüd nii, et need 3 pole üleüldse enam kokku saanud, rääkimata pikalt samas ruumis viibimisest.
Siinkohal on mul küll teooria: meile piisab samast planeedist.
Kui me viibime samas linnas (kuid ei pea üldse samas riigiski olema), siis juba sellest piisab, et omada samasid võnkeid, ajulaineid ja nagu tuleb välja, siis ka viimasel ajal kriise. Palatil on kollektiivne kriis!
Solidaarsusest ehk?
Võimalik.
Mul on igal juhul suuremad plaanid kui mina ise, et sellest kriisist välja tulla. Ja mingil kujul on selleks vaja just palatit.
Homme on 1 käpatriinu ja ehkki idee seisneb imeolulise lohutamises, siis ta ehk ei aimagi, kui väga mul on teda vaja. Et saada tagasi midagi, mida mult pole kunagi ära võetudki.
Baaah.emo. (naerab)
Io non ho paura.*
Printsess valas mu üle uudisega, mis rikastab kindlasti meie kultuuri ja kui lugupeetud härra sellega tõesti hakkama saab, siis ma olen uhkusest ja õnnest peaaegu, et segane. (hingelt ikkagi romanist, pole midagi parata)
Lõputult - suudlen
*mul ei ole hirmu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar