Dilemmad ja muu pask

Endale aja leidmine.
Tegelikult on see vale - endale aja võtmine.
Tuleb välja, on erakordselt raske. (itsitab)

Aga kuna ma olen nüüd tõbine ja muidu segastel põhjustel haigeks jäänud, siis kogu füüsiline annab märku sellest, et ma pean iseendale selle aja võtma. Muidu võetakse minu eest ja absoluutselt mitte sellistel tingimustel nagu ehk meelepärane oleks.
Üle pika aja ma lihtsalt luuserdan tööl. Põhjus väga lihtne - ei jaksa. Ei jaksa ja kõik. Nagu oleks puuga pähe saanud, pärast natukest rahmeldamist.
Ega see on vastik tunne küll - vähe sellest, et mõte ei jookse, aga joosta kah ei saa. (mitte, et ma jooksen mingil kujul kunagi üldse)

Tegin jälle klassikalist nimekirja, mida mulle väga meeldib teha.
Vaatasin asja üle ja mida ma näen - päris mitu punkti, mis on täies mahus aeg endale, on müstilistel põhjustel edasi lükatud kogu aeg, nüüd kriitiline.

Jõudu ei ole, aga seda vaadates, võtab veel jõuetuks kah.

Ükspäev ma enam ei jonni ja virise. Ei tea, millal see päev tuleb, aga senikaua

Suudlen

...

(jätkame teemaadel, ma olen nii pseudo ja diip, et halastuslask oleks inimlik valik)


Täna on see päev, kus rusikad püsti tahaks ajada ja igale ettejuhtuvale nagu muu seas virutada, lihtsalt niisama.

Kõik väsitab ja kõik on vale. Kõik.

Mott või positiivne on noolekesega punase peal.

Asi on selles külmetuses, mis mind kummitab ja noh, selg teeb täna liiga.


bäääääää