Kui paljud meist loevad luuletusi?
Mingi aeg oli mure, et lugeda ei taha. Nagu mitte midagi ei taha lugeda.
Aga kui luulekogu kätte võtsin ja end veidi sundisin, siis sai hing puhata. Lugesid ja mõtlesid, et ei ole võimalik, ongi nii ilus.
Iga teisipäev ei ole luuleteisipäev. Aga täna näiteks on.
Lähen koju ja hingan mõned leheküljed Lermontovi sisse. Ja mis põhiline, loen seda vene keeles kõva häälega.
Luuletusi peaks minu meelest üldse häälega lugema. Luuletused on mulle nagu muusika. Sa võid ju nooti vaadata ja aimata, mis imeline ja kaunis heli sealt tuleb, aga kui heli kostub, on see midagi hoopis teistsugust.
