Vaadates silmaklappidega, kuulates südamega

Eile pöördus minu poole klient, kes palus abi leidmaks rahustavat ja pingeid maandavat viirukit, mis sobiks kogu perele. Täiesti normaalne palve, meie tavaliselt kliendilt. Püsikliendilt Soomest.
Siis aga ütles ta järgmist:
"See peab olema midagi, mis sobiks nii minule kui lastele. Mõned päeva tagasi lahkus laste isa. Läks täiesti äranagu täiesti ära ja tagasi ei kavatse tulla."

...mida sa millegi sellise peale ütled? Pakkusin parimaid viirukivariante ja olin püüdlik, et mitte kuidagi haletsema ei kuku.
Kui katki sa pead olema, et täiesti võhivõõrale midagi sellist ütled?
Siis ta veel vahtis meie viirukiriiulit ning ma märkasin, et ta oli üdini kurb ning üritas mitte pisaraisse langeda.
Vahel on sellised inimesed närvilised aga tema oli kohati jõuetu ja vägagi vaikne.
Kui nad oma ostud ära olid sooritanud ja rahad makstud, ütlesin siiski: "It's going to be OK. I'm sure."
Midagi ma pidin ju ütlema.

Hakkasin mõtlema selle peale, kui palju lugusid minust iga päev möödub. Puutun kellegagi imepisikese hetke kokku ja see keegi on lugu. Tekstide kogum.
Loomulikult, ei midagi uut, aga just see, tohutu kogum infot, mida igapäevaselt ignoreerin, see võttis hinge kinni.
Mõistusega ju tead, aga kui riivad kellegi Päris infovälja, hakkab kõhe. Mitte piinlikusest, vaid sellest, kui palju sa ei tea midagi ja kui vähe on meil õigust teiste üle midagi otsustada; kui vähe me välja näitame ja kui palju siiski võib välja paista.

Ja parim avastus enda kohta?
Sotsiaalselt olen alati natuke ebapädev ja nii olnud, aga viimasel ajal kuidagi eriti. Ega ma väga vist oskagi inimestega suhelda... miskises seltskonnas jään hätta(enamuses). Ega ma nüüd kurda, lihtsalt nalja teeb, mis idiootsust võib välja vupstata, sest on inimesed ja sa oled koos nende inimestega ja üritad ka tore ning seltskondlik olla.
Lõpetuseks midagi inspinaiselt. Naised on ju sellised inspi pakkuvad. Mehed kah. Vahel. Ilusad naised aga rohkem.

Mis siis saab...

...kui sa oled õnnelik?
Seda tuleb juurde.
Pa-pahh!
Käisin Tartu linnas ühel toredal teekaaslasel külas.
Vilets on nimetada inimesi igasuguste piiritletud nimetustega. Eriti siis kui neil on nii palju määratlusi.
Üks eriline pesitseb Tartus. Võib ju olla, et Tartus on erilisi veel pesitsemas. Tahaks loota.
Niisiis. Ei hakka inimest üleskiitma. Nii palju võib öelda, et ta on keegi, kellega võib kõigest rääkida ja koos nutta ja koos naerda. Tõsi vist on, et mõned hinged on suguluses, sest mõnega kokku sattudes oled lõpuni koos ja kõik on õige. Mul on väga vedanud paljusid kohata.
Tartu tundub taas kodune, küllap ka selle pärast, et mööda Kastanit Raudteejaama poole astudes ületasin kõiki neid tänavaid, mida omal ajal lapsepõlves ning kõik oli nii tuttav ja soojendas.
Tänada on vist veidi liiga emo, aga nii peab tegema. (emban)
Kogu Tartus käimisega tuli vajadus olla parem ja mitte unustada neid, kes olulised on.
Eks see tunne oli juba varem, aga seoses tükikese südamega, mis nüüd selles linnas on, mõistsin, et on neid, kelle jaoks peaksin rohkem olemas olema, ka selle tükikese jaoks.
Loodan end parandada.
Tänaks Kutsi, et ta mu päeva lampi paremaks teeb. Ma olevat äge. (pai)
Armastada on nii palju, ma kohe ei tea, kas jõuangi. Kes teeb see jõuab. (naeratab)
Siil on laav ja kui Siilipoeg on kah laav. Ja miks just viimane? Sest Siil särab papaana. Tõtt räägin ma.
Ja mul on hea.  Peast segi, südames selge, naeratus näol. (totakas)