Vasar ehk hardcore haamer

Külm on.
Nii õudne on see, et mul pole kodus vett, sest nelja päevaga külmusid kõik torud.
Lill suri samal põhjusel välja. Oleks pidanud kedagi lapsehoidjaks palkama, lillelapse lapsehoidjaks. Demit.
Puhkus oli nii mitmeski mõttes küllastav. Aga uudiste ja (ma ikka veel ei mõista, miks ma neid loen) kommentaaride sirvimine, tekitab tülgastuse (üleüldise ja põhimõttelise) oma kalli kodumaa ja selle kodanike vastu. Kuidas ja kust sellised tulevad?
...ma tean sellele vastust, aga millegi pärast ei lohuta mind minu teadmine.
Laupa õhtul tekkis selline suvevajadus/-igatsus, et hakka või nutma.

Varsti on suvi. Kohe kohe.

Ja tänase oleku kirjeldamiseks sobib imeline passion pit, sleepyhead.
Jänkistani poisid.

Viimane valik

1. Mua ei ole tavapärase klaviatuuri lähistel ja seega andestatagu mulle ebakorrapärasused teatud täpidega ja katustega tähtede kirjutamisel.

Eila pidin ärkama vara, kuid vaatamata äratuskella pidevale nöudmisele, ärkasin veitsa hilja, sest uni oli maaaguuuus. önneks oli mul see teema planeeritud ja polnud suuresti vaja midagi otsida kusagilt.
Kuid taksoga jäin ikkagi hiljaks - ei olnud vaba, pandi ootele ja 20min jooksul helistatakse tagasi.. oi pekki, selle aja peale oleks juba liiga hiljaks jäänud. Sees hakkas kasvama paanika, et jään laevast maha ja ajan köigi graafikud sassi. No olgu... Aga ei, 3min pärast helistasid juba tagasi ja sain kiirelt takso ja ei olnud seal midagi kiirustamist.
Laeval otsisin kohta ja kus ma sain, olid mingid pingid, kuhu (nagu hiljem selgus) läti poisid pikali heitsid, oma tekkide ja patjadega und otsima. Toredad poisid, nalja sai nendega. Ma vötsin oma raamtu välja, hakkasin lugema. Minu körvale istus, aga mingi mees, kellel käes must nahkportfel ning nägi välja selline humanitaar + ta püksid olid kuidagi häirivalt mustad. Poolunise pilguga leidis end vast öigest kohast.. ma ei tea, kas solidaarsusest minu lugemise vastu vöi töesti vajadusest, vöttis ta raamatu välja ja hakkas lugema. Mida, seda ma ei uurinud/märganud. Üritas isegi silkudena üksteise körval vedelevatest poistest ja töusvast päikesest juttu teha, aga mul olid klapid peas ja ma olin raamatusse süvenenud, pealegi oli minu hommikuuninetuju mitte sotsiaalne. Seega pani ta peagi raamatu kinni ja üritas siis oma solidaarsust läti poiste vastu üles näidata ja proovis kah seda unelemise asja.
Aga linna jöudes... ma ei leidnud nüüd seda poodi, kuhu ma nii väga minna tahtsin, aga selle eest leidsin ühe disainituru ja külastasin Pablot.
Viimasega. Ma möistan ta graafikat, mis on vörratu, no töesti vörratu; mulle jöuab kohale tema kubism ja väiksemad sürrealistlikud maalid ja skulptuurid, aga need suuuured, värvilised pastellsetes toonides pooleldi plätserdised... no ei meeldi. Neis on arrogantsus ja peaaegu, et puudub ...iseloom(?).
Küllap kui ma neid veel vaataks, siis vast möistaks ja suudaks hinnata, aga pole minu jaoks. Midagi hakkab täiesti vastu. Pablo graafika ja sellel pöhinevad tehnikad - imeline. Vastuolulisus siis.
Hoone ise ei meeldinud mulle. Vähemalt mitte talvisel ajal ja mitte nii suure massiga.

Täna käisin ühes kohaliku disaini poes. Täiesti ausalt on mul siiralt kahju, et meil tarbekunst nii ei lokka - ideaalseid ideid ju jätkub. Ometigi. Ma annan hea meelega rohkem raha erilistele asjadele, aga kust sa neid saad, kui sa otse inimest ei tunne?
Lemmikdisaineri poes pidin nutma hakkama, sest mul pole päris oma kodu, kuhu köik selle nodi tassiks ja pole ka raha, mille eest seda soetada. Möned asjad on lihtsalt perfektsed oma olemuses.

Sista ja Suvi täidavad oma funktsiooni väga hästi ning ma ei tea miks, aga ma saan siin alati sügava ja muidu hea une kätte. öiged vaibid siis. (naeratab)

Ideid ja soove ja tegemisi ja muidu plaane on pea täis. Tavaliselt tuleb see asi kevadeti ja siis pisikeseks hetkeks sügiseti, sel aastal on vast kevad varem käes.

Muusikat teite körvadele ja muudele väljaulatuvatele ihuliikmetele.
Äääää tutvustuseks ehk nii palju, et jälle skandinaavia ja jälle noored (hah!) ja absoluutselt head, kuid hetkel on mul pleieris ainult 1 armastusväärne, mis EPna välja tuli eelmisel aastal.. mais? no enivei, see on jällegi selline reedeöhtune muziik tantsuks jne
Aga siis see armastusväärne. (Seda tuleb kindlasti ka vaadata!)

Tolerantsus kestab ... kah!

...mida/keda mua ei tolereeri?
Pole mõtet juba teist päeva järjest küsida, sest on olemas elemente, mis ei kuulu küll mendelejevi tabeli etteotsa(või üldse sinna), ole lenduvad, vaid pigem kirjeldaks neid kui raskmetalle, omades ülimat reageerimis suutlikust ja seda eriti omavahel.
Urisema võtab, kui inimestel on... oskused! Mina nimetaks neid oskusteks!
Ja nii tore, et nii paljud kohe oskavad omavahel hõõruda ja nautida teineteise seltskonda imelisel moel.
BLAA BLAA BLAA (tsenseeritud)
AGA tegelikult on asjad suht talutavad, mul on täna lihtsalt draama ja paanika päev. Vaja kohe korraldada mittemillest midagi ja nagu juba kord kunagi kellelegi mainitud, siis on see kah oskus(!), kuid oleneb sellest mittemillestki ja millestki. Mhmh, targutatud nüüd küll.
Printsess tahab neid samuseidki kingi. Eks peab siis need soetama. Mul on isegi raha kontol tõestamaks seda soovi. Mis seal ikka. Homme vara üles ja imelisele hingeravile üle lahe, kõige soojema Põrnika ja targema õe seltsi.
Tegemist pole tavalise tripiga, sest mul on puhkust juba AMMU vaja!

Tänan tähelepanu eest!

Ou! Muusikablogi ju... hmm... Nad ei ole ei midagi uut ega ka midagi vana, aga toredad noored ometigi. Tantsige reede õhtul vm. Suudlen.

Ajalugu

...ma olen selline harjumuste ohver ja ma tõesti tõesti tõesti ei kannata neid igasuguseid uusi ja ägedaid nilbusi, mida uuenduste pähe määritakse.
Uuus orkut sakib! Kui mul poleks seal sõpru ja tuttavaid, kelledega üleüldiselt muidu suhtlema ei satu, siis ma pmst kustutaks selle ära.
Et siis üks päev istun maha ja kopin sünnipäevi ja meile. Jei ...
Leidsin kellegi säutsu, kellest säutsu või üleüldse mingit blogi ei oleks oodanud...
JA siis sealt edasi leidsin klassikat. Kulda pmst.
...tegemist on ju siiski muusikablogiga. seega.

Now fuck off and let me bask in the glory of being me.

"Teadja blogosfääris" kuna üks ei saa minu puhul sellest väljendist üle ega ümber ja aina jahus, et siis njah... (wtf)
Herr Muusikut kohtasin. Selle palveni ma vist ei jõudnudki, et ta oma hüüdnime õigustaks ja uut muusikat genereeriks, sest mulle ju ometigi väga meeldib. Ja nagu ma aru sain, siis teda morjendas vinüülile mitte jõudmine, mida ta juba ligi kolm aastat ootas. Mis on nukker tõesti.
Taoliste kohtumistega on nii, et kui piisavalt harva, siis on ikka hea. Väga hea. Mõni mõjub. Siit ka põhjused, miks energiat ikka veel jagatakse.
Eilne OLI meeleolukas ja seda igas mõttes.
1. kutsus Lauru mind kinno. Vaatasime ühe Sir Arthur Conan Doyle'i poolt loodud populaarseima tegelaskuju baasil vändatud kinematograafilist üllitist. Kuigi sellise klassikalise tegelaskuju asemel, kes on küll deduktsioonis terav, aga mõjub siiski rohkem mahedalt, oli loodud deduktsioonis nii terav tüüp, et ta õppis suurepäraselt selle abil endast poole suurematele tüüpidele lööke jagama, mis mõjusid rohkem küll girlslapimisena, aga ilmselgelt toimisid. (vähemalt ekraanil) Oli loodud SherlockMan, kes oli küll tavaline inimene, kuid vaat et üliinimlike võimetega ja ajas välja kurjuse Londoncityst. See paraleel sai tõmmatud vast selle pärast, et filmi ette näidati treilerit Marvel Comics'i järjekordsest wunderkindist, kus kah Robert Downey, Jr. nimitegelast kehastas.
Aga film kokkuvõttvalt:
koerast hakkas veits kahju.
Pidevalt toimus midagi - tõeline hollivuud, aina rohkem äkšjonit aina kiiremas tempos. Ja heliefektid toimisid kurdistavalt. Okfain. Ah jaa - järjekordne kunstnik, kes mulle meeldib, sest toonid ja kostüümid olid head.
Siis kohtasin KIKi ja Sannut, keda pole aastat sada näinud.
Pärast leppisime Lauruga levikatreffi kokku, kuhu ta ajas ka mu mehe ning viimase eest olen Laurule üdini tänulik, sest Jaanus on nagu kohv - sa ei pea teda kogu aeg tarbima, kuid sa tead, et ta on olemas ja kui saab, siis mõjub ja ainult hästi.
Enne koju kooberdamist nägin veel Kaiut, mille kohta on ütlen vaid nii - pisarateni liigutatud.
Rohu poole jõudes käisime Ottoga ahjusooja saia ostmas, mis oli minu jaoks esmakordne.
Mingil suvalisel tänavanurgal, oli mingi suvaline värav, mis avanes suvalisele, suhteliselt väikesele sisehoovile. Kell 4 hommikul viiekas näpus, seal pimedas sisehoovis, mida valgustas ainult 1 härmas aken, mingile uksele koputada, 2 saia küsida, mille ulatavad sulle sinust palju reipama olekuga, aga vist aluspesus neid saiu küpsetavad poisid (sest üks oli nagu veel pooleldi riietumata) ja siis jääkülmas koju jalutades värsket saia nosida, oli elamus. Soovitan ahjusoojalt kõigile.
Ja tänane muusikasoovitus on Amarillion, mille kidrakäik alates loo 27ndast sekundist ajab mind hommikuti üles, sest see kummitab ja ajab hulluks ja ma pean ärkama ja loo peale panema. Ja ühel unisel ennelõunal on sellest loost vägagi abi. Minu lahkusel pole piire, seega palun - nautige!

p + alat = palat!

Che ja Balzac tegid üleeile meile tiramisut.
Omast arust olen seda saanud kunagi, a jättis mind totaalselt külmaks. Eile ma avastasin peale Che juustukoogi ka Che tiramisu.
Õndsus peitub ühes ampsus.
Ma ädoorin neid hulle!
Kui Anxu naaber on nii tropp, siis läheb talle peagi külla Palat nr6 JA SIIS läheb alles lõbusaks.

PS Unustasin mainida vist varem - Mummu on kõigekõigem. Ausõna.

Libaparameetrid st not so blue

Kas peaks kirjutama ajaliselt korrektses järjestuses või on see halva maitse märk ja muidu tahumatu, kui alustan hommikust ja lõpetan õhtuga ja pistan muud aega vahepeale?
Ok... ma ei tea sellele vastust, aga ma võin ometigi alustada varasemast.
Laupa käisime Printsessiga Levikas. Väga naljakas õhtupoolik oli.
Esmalt jõime ära paar pudelit veini, muljetasime oma christmas horrorist ja aastavahetuse toredustest, siis vaatasime tujurikkuja kahte konkreetset osa, mis minu jaoks said koheselt klassikaks ("Mängi ängi!"), siis helistasime Berrule, saime veel huumorilisa ja õhtu Levikas (millel on muide oma kodukas) kujunes kahe toosti põhiseks: "Alo!" ja "Mängi ängi!". Eriti see viimane.
Ma pole mitte mingilgi moel inimene, kes "kuulsuseid" ja üldse igasuguseid tarku, andekaid, humoorikaid, ilusaid ja muidu teatud ägedusi idealiseerib. Seega kui mina kohtab kusagil mingit nn kuulsust, siis minul on sügavalt p*hhui. Tagamaid, miks nii on, võib otsida vast selles, et ma ei pea ka autoriteetidest midagi. Olen kogenud ohtralt, et inimesed on inimesed ja ka kõige ägedamad ja targemad omavad niiii-i-i inimlikke omadusi, et kõik fantastiline tundub rohkem mingi nihe, kui ime. Ma oskan hinnata, aga ei tee kedagi jumalaks selle pärast. Hesusiga juhtus nii ja vaat, mis sellest sai. Ikaldus.
Sellest võib siis ka järeldada, et ma pole lapsepõlves oma sõbrannadest aru saanud, kes mingite kontserdite/näidendite järel jooksid pliiatsid-paberid näpus autogrammi küsima. Ma u 1 kord proovisin kah järele, üritasin isegi seda õhinat kaasa mängida - no ei olnud mulle seda toimet. Mind on küll ära kasutatud kuna mul pole mingit hirmu nende ees, et lükatakse mind ette - küsigu mina. Ma siis küsisin kah. Igast asju olen küsinud. (naer)
Jõudes vaikselt poindini.
Poodi astus Avandi. Mul läks hetk aega ja ma siis sain aru, kes ta on. Ja vaene mua pidi tõeliselt palju vaeva nägema, et mitte naerma hakata. Päriselt. Nii piinlik. Otsis vist mingit kingitust ja veetis siin poes väga palju aega. Ma ei julenud ta otsivale pilgule isegi kuidagi kaasa aidata nagu ma tavaliselt teen, sest jällegi - ma pidin naeratuse taga olevat irnumise soovi varjama. Kui ta lõpuks selle asja ära ostis, siis soovis ta head uut aastat ja ma oleks peaaegu, et nutma hakanud, sest pidin oma mängiängit nii kuramuse sees hoidma.
Pmst pole see ju isegi nii naljakas nali, aga need tüübid tegid aasta lõpul minu õhtu, mis teadagi kui masendavaks kujunes ja ka laupäeva õhtu. Printsess loomulikult teeb kah olukordi paremaks.
A mis siis täna hommikul juhtus?
Ärkasin siis kui väljas oli valge. Minu äratuskella aku oli öösel tühjaks saanud ja hea oli, et ärkasin pool 10, mitte pool 12. Ujuma ma ilmselgelt ei jõudnud. Seega jäid huumorivanurid nägemata. Ja minu blogist kujuneb vaikselt muusikablogi. Quantic on väga hää. Soovitan soojalt. Ma ei tea nende uuematest asjadest enam midagi, aga aega on selle kiire asjaga.

Mängi ängi!

Teate küll, kui mingi lugu kummitab ja hakkab lihtsalt täitsa tühjast, täitsa niisama.
Üllatavalt ma isegi teadsin, mis looga on tegu. Ma pole seda juba VÄGA ammu kuulanud. Seega - müstika. (naeratab)



Printsess peab blogi. Aga ta olevat sellest juba tüdinenud.
Uuel aastal uue hooga ja see tähendab ujulate varahommikust külastamist. Mi laiki. Jätkuvalt on vanurid hommikuse huumori eest.

Võrratut uut aastat!

Mis siis nagu selgus...
Koju tahan.
1.jaanuari hommiku/lõuna/õhtusöök, mis naabritega tehakse, on mul juba aastat teist ära jäänud.
Kodus pidi olema lumed ja külmad. Ai niid ool dät.
Varsti on puhkus. Messu võtab selle tarbeks isegi vaba päeva. (naeratab)

PS Kui magada palju, siis võib isegi lõpuks välja magada. Jah, ma magan!