Kas peaks kirjutama ajaliselt korrektses järjestuses või on see halva maitse märk ja muidu tahumatu, kui alustan hommikust ja lõpetan õhtuga ja pistan muud aega vahepeale?
Ok... ma ei tea sellele vastust, aga ma võin ometigi alustada varasemast.
Laupa käisime Printsessiga Levikas. Väga naljakas õhtupoolik oli.
Esmalt jõime ära paar pudelit veini, muljetasime oma christmas horrorist ja aastavahetuse toredustest, siis vaatasime tujurikkuja kahte konkreetset osa, mis minu jaoks said koheselt klassikaks ("Mängi ängi!"), siis helistasime Berrule, saime veel huumorilisa ja õhtu Levikas (millel on muide oma kodukas) kujunes kahe toosti põhiseks: "Alo!" ja "Mängi ängi!". Eriti see viimane.
Ma pole mitte mingilgi moel inimene, kes "kuulsuseid" ja üldse igasuguseid tarku, andekaid, humoorikaid, ilusaid ja muidu teatud ägedusi idealiseerib. Seega kui mina kohtab kusagil mingit nn kuulsust, siis minul on sügavalt p*hhui. Tagamaid, miks nii on, võib otsida vast selles, et ma ei pea ka autoriteetidest midagi. Olen kogenud ohtralt, et inimesed on inimesed ja ka kõige ägedamad ja targemad omavad niiii-i-i inimlikke omadusi, et kõik fantastiline tundub rohkem mingi nihe, kui ime. Ma oskan hinnata, aga ei tee kedagi jumalaks selle pärast. Hesusiga juhtus nii ja vaat, mis sellest sai. Ikaldus.
Sellest võib siis ka järeldada, et ma pole lapsepõlves oma sõbrannadest aru saanud, kes mingite kontserdite/näidendite järel jooksid pliiatsid-paberid näpus autogrammi küsima. Ma u 1 kord proovisin kah järele, üritasin isegi seda õhinat kaasa mängida - no ei olnud mulle seda toimet. Mind on küll ära kasutatud kuna mul pole mingit hirmu nende ees, et lükatakse mind ette - küsigu mina. Ma siis küsisin kah. Igast asju olen küsinud. (naer)
Jõudes vaikselt poindini.
Poodi astus Avandi. Mul läks hetk aega ja ma siis sain aru, kes ta on. Ja vaene mua pidi tõeliselt palju vaeva nägema, et mitte naerma hakata. Päriselt. Nii piinlik. Otsis vist mingit kingitust ja veetis siin poes väga palju aega. Ma ei julenud ta otsivale pilgule isegi kuidagi kaasa aidata nagu ma tavaliselt teen, sest jällegi - ma pidin naeratuse taga olevat irnumise soovi varjama. Kui ta lõpuks selle asja ära ostis, siis soovis ta head uut aastat ja ma oleks peaaegu, et nutma hakanud, sest pidin oma mängiängit nii kuramuse sees hoidma.
Pmst pole see ju isegi nii naljakas nali, aga need tüübid tegid aasta lõpul minu õhtu, mis teadagi kui masendavaks kujunes ja ka laupäeva õhtu. Printsess loomulikult teeb kah olukordi paremaks.
A mis siis täna hommikul juhtus?
Ärkasin siis kui väljas oli valge. Minu äratuskella aku oli öösel tühjaks saanud ja hea oli, et ärkasin pool 10, mitte pool 12. Ujuma ma ilmselgelt ei jõudnud. Seega jäid huumorivanurid nägemata. Ja minu blogist kujuneb vaikselt muusikablogi. Quantic on väga hää. Soovitan soojalt. Ma ei tea nende uuematest asjadest enam midagi, aga aega on selle kiire asjaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar