Viimane valik

1. Mua ei ole tavapärase klaviatuuri lähistel ja seega andestatagu mulle ebakorrapärasused teatud täpidega ja katustega tähtede kirjutamisel.

Eila pidin ärkama vara, kuid vaatamata äratuskella pidevale nöudmisele, ärkasin veitsa hilja, sest uni oli maaaguuuus. önneks oli mul see teema planeeritud ja polnud suuresti vaja midagi otsida kusagilt.
Kuid taksoga jäin ikkagi hiljaks - ei olnud vaba, pandi ootele ja 20min jooksul helistatakse tagasi.. oi pekki, selle aja peale oleks juba liiga hiljaks jäänud. Sees hakkas kasvama paanika, et jään laevast maha ja ajan köigi graafikud sassi. No olgu... Aga ei, 3min pärast helistasid juba tagasi ja sain kiirelt takso ja ei olnud seal midagi kiirustamist.
Laeval otsisin kohta ja kus ma sain, olid mingid pingid, kuhu (nagu hiljem selgus) läti poisid pikali heitsid, oma tekkide ja patjadega und otsima. Toredad poisid, nalja sai nendega. Ma vötsin oma raamtu välja, hakkasin lugema. Minu körvale istus, aga mingi mees, kellel käes must nahkportfel ning nägi välja selline humanitaar + ta püksid olid kuidagi häirivalt mustad. Poolunise pilguga leidis end vast öigest kohast.. ma ei tea, kas solidaarsusest minu lugemise vastu vöi töesti vajadusest, vöttis ta raamatu välja ja hakkas lugema. Mida, seda ma ei uurinud/märganud. Üritas isegi silkudena üksteise körval vedelevatest poistest ja töusvast päikesest juttu teha, aga mul olid klapid peas ja ma olin raamatusse süvenenud, pealegi oli minu hommikuuninetuju mitte sotsiaalne. Seega pani ta peagi raamatu kinni ja üritas siis oma solidaarsust läti poiste vastu üles näidata ja proovis kah seda unelemise asja.
Aga linna jöudes... ma ei leidnud nüüd seda poodi, kuhu ma nii väga minna tahtsin, aga selle eest leidsin ühe disainituru ja külastasin Pablot.
Viimasega. Ma möistan ta graafikat, mis on vörratu, no töesti vörratu; mulle jöuab kohale tema kubism ja väiksemad sürrealistlikud maalid ja skulptuurid, aga need suuuured, värvilised pastellsetes toonides pooleldi plätserdised... no ei meeldi. Neis on arrogantsus ja peaaegu, et puudub ...iseloom(?).
Küllap kui ma neid veel vaataks, siis vast möistaks ja suudaks hinnata, aga pole minu jaoks. Midagi hakkab täiesti vastu. Pablo graafika ja sellel pöhinevad tehnikad - imeline. Vastuolulisus siis.
Hoone ise ei meeldinud mulle. Vähemalt mitte talvisel ajal ja mitte nii suure massiga.

Täna käisin ühes kohaliku disaini poes. Täiesti ausalt on mul siiralt kahju, et meil tarbekunst nii ei lokka - ideaalseid ideid ju jätkub. Ometigi. Ma annan hea meelega rohkem raha erilistele asjadele, aga kust sa neid saad, kui sa otse inimest ei tunne?
Lemmikdisaineri poes pidin nutma hakkama, sest mul pole päris oma kodu, kuhu köik selle nodi tassiks ja pole ka raha, mille eest seda soetada. Möned asjad on lihtsalt perfektsed oma olemuses.

Sista ja Suvi täidavad oma funktsiooni väga hästi ning ma ei tea miks, aga ma saan siin alati sügava ja muidu hea une kätte. öiged vaibid siis. (naeratab)

Ideid ja soove ja tegemisi ja muidu plaane on pea täis. Tavaliselt tuleb see asi kevadeti ja siis pisikeseks hetkeks sügiseti, sel aastal on vast kevad varem käes.

Muusikat teite körvadele ja muudele väljaulatuvatele ihuliikmetele.
Äääää tutvustuseks ehk nii palju, et jälle skandinaavia ja jälle noored (hah!) ja absoluutselt head, kuid hetkel on mul pleieris ainult 1 armastusväärne, mis EPna välja tuli eelmisel aastal.. mais? no enivei, see on jällegi selline reedeöhtune muziik tantsuks jne
Aga siis see armastusväärne. (Seda tuleb kindlasti ka vaadata!)