Kui kurb on olla

 Anxut ei ole enam.

Ma isegi ei oska kirjeldada, kui kurb, tühi ja raske on olla.

Ma tükk aega mõtlesin, mis see olema peaks, mida ma Anxu kohta kirjutaks? Kindlasti palati kaaslane. See kurikuulus palat nr6. Need kurikuulsad filmiõhtud. Anxu oli Balzac ning elasime suuruses välja oma hullust. Eriti läks käest ära sessi aeg.

Nii palju väikeseid lugusid, mis meeles mõlguvad. See kuidas me Kosmose mäest üles kõmpisime ja Anxu mulle ütle lastelaulu õpetas. Ja kuidas selles laulus ühest väikesest elevandist saab mitu ja meil sai neid kokku 500 ja siis me laulsime elevandikarjast, kes mööda kosmosemäge üles kõmbivad. Kuidas tal talviti ALATI jalad märjaks said ja juhul kui ta minu juurde tuli, siis ma talle kuivad sokid jalga andsin ning ta enda omad minu juurde jäid, pessu ja kuidas mul siiani on 1 paar anxu sokke sahtlis ja kindlasti mõni paar minu omi tema kätte jäid. Kuidas ta mulle tol öösel helistas, et ta kõrv valutas ja ta nii kurb oli, et kas mul on rohtu. Kuidas me kord tudengipäevadel sõpradega koos kõik väljas olime ja ma hästi palju pilte tegin ning just tema oli see, kes märkas, et seal seltskonnas oli 1 noormees, kellele ma meeldin. Ma küll ei suutnud seda üldse uskuda, sest minu arust flirtis ta seal kellegi teisega ja omast arust tõin ma tõestuseks ühe foto, kus ta tolle neiuga koos oli ning selle peale ütles Anxu: "Aga vaata, kuidas ta siin pildil fotograafi vaatab" Ehk siis see noormees vaatas tõesti üsnagi teisiti just minu poole sel pildil ja tal oli muidugi absolutselt õigus ja see tuli välja alles mõned kuud hiljem. Ja Anxu ütles: "No näed, ma ju ütlesin!" KÕIK need öised Westamani külastused, mis lõppesid mingite ekstra veidrate toiduostudega. Anxuga ise veel meenutasime, kuidas me suvel juba samas toas elasime, ta polnud veel sisse saanud ülikooli. Aga ma ärkasin hommikul pool 8, suuuure ehmatusega ja ehmatasin Anxu ka üles ja hõikasin, ma magasin sisse. Pidin kell 8 tööl juba olema. Siis veel arutasime, et loodame, et ta saab ülikooli sisse, et me saaksime samasse tuppa jääda ja teineteist veel ehmatada.

Tema on üks väheseid, kes kunagi Sebastianit näinud on. Keegi, kellele Kaarel algusest peale ei meeldinud. Ütles, et Patrik on päris tore. Teadis kõiki lugusi Muusikust ja Rainist.

Hoidis mu kätt, kui läksid Joosu ja Ago ning mu maailmad korraks kurbusest kokku kukkusid; kui beebi kaotasin. 

Ta oli kohal kõigil olulistel hetkedel, ühel või teisel moel.

3 aasta pärast oleks saanud 20 aastat meie ühisest tutvusest. Veel veebruaris rääkisime sellest, kuidas see 20 pole enam kaugel ja kui hull tundub, see aeg, et olemegi nii kaua teineteise elus olnud.

Kordan järelhüüet sotsiaalmeedias:

Anke oli inimene, kellega sai filosofeerida kõige üle. Selle üle, kas meil on vaja rosinad ja kas nad on üldse maitsvad (siin on 2 suuremat koolkonda, aga ka pisemaid alagruppe), aga ka filosofeerida energiate üle, mis on nii füüsikaliselt mõõdetavad kui ka energiate üle, mida kannavad endas inimsuhted, mõtted ja tunded ja kas nende kahe vahel on side.

Anke oli rõõmsameelne ja positiivne, kahe jalaga maa peal, kuid võimeline end maast lahti lükkama ja lendlema.

Inimene, kes inspireeris, toetas, aga ei jaatanud kõikidele asjadele niisama kaasa, vaid küsis ka raskeid küsimusi, mis aitasid elus edasi, kuid mitte kunagi etteheitvalt, hinnangut andes või õelalt.

Inimene, kes lubas olla sul sina ise ning jäi alati iseendaks.

Inimene, kellega sai koos karaoke baarides hääle kähedaks laulda, vajadusel mitmehäälselt.

Inimene, kellega kokku saades pidi vähemalt pool päeva vabaks võtma, sest vestlused ei kestnud kunagi alla kuue tunni. Kõkutada öö läbi, või helistada ja küsida abi/nõu kõige pisemate asjade üle. käia näitustel, kinos ja küsida miks, siis kohe otsa miks mitte.

Tsitaat päevikust:

Kui on hea ja on teada, mis teeb head, siis tuleb rõhuda nendele väikestele ajsadele, mis teevad õnnelikuks, olgu nad siis nii väikesed, kui tahes. Aga õhtupoolik Ankega ei ole muidugi väike asi. Mul on ainult armastus selle naise vastu. Ma tundsin teda kindlasti juba ammu enne tänast. ja ammu enne aastat 2006. Laav, laav, laav...

On see sama tunne, mis 17 aastat tagasi, kui ma ühikatoa põrandal end magama nutsin ning sa lihtsalt mu kõrval istusid ja totakaid nalju tegid ning kurbusest sai naer. Sa oleks nagu ikka siin, kõrval.

Ma olen nii tänulik ja õnnelik, et sa mu elus olid.