Kui ma ei ole mõne kino projektsioonis, siis ma joon kusagil maailmaklassi õlut!
Homsega saab kinooktoober läbi - 2 seanssi Artises ja elu on jälle normaalne. Kuni PÖFFini, muidugi, siis lendab kõik uppi ning on sellises veidras olekus kuni aasta lõpuni.
Aga selleks, et kinooktoober läbi saaks, pean ma tegema veel lõikumist/toimetamist.
Tänane öö on subtiitrite päralt!
Jätame oma väikese pesaga hüvasti, veider tunne on sees ning mingid inimesed hakkavad varsti minu magamistuppa kiikama. Loodetavasti siis, kui mind ennast kodus pole.
Keegi kusagil pakub pisikest, odavat korterit, kuhu 2 inimhinge ja VÕIB-OLLA 1 klaverhing võiks mahtuda?
Mul vahel jookseb juhe kokku.
Noh, eriti siis kui ma kusagil kedagi näen midagi, mida mitte ei usu.
See kui teavad persoonid, kellest mitte mingil juhul ei ole uskuda, et nad võiks olla kellegagi koos, sest nad pole paardumiseks ette nähtud, nad on sellised, kes tahavad ja vajavad ja omavad OMA ruumi ning aega jne; KUI NEED (või siis see) isik(ud) sinust raamatupoes mööda libisevad, kellegi käsi nende käes ja imearmas ümar kõhuke ees.
Mida teeb siis kookujooksutatud juhtmega mina?
Hiilib siit poolt ja sealt poolt ümber nurga ja vaatab, kas see imeline inimene, kes pisikest inimolendit enda sees kannab, on minu terve mõistus ja muidu vapper või on nagu muu seas endale teisiku suure linnas soetanud.
Tuleb välja, et nii ongi ja mina ei teadnud. AGA kui ma oleks viimaselle kokku lepitud kohtumisele ilmunud, siis vast ikka teaks küll :)
Kriipi hiilimine on nõme, aga see vaatluse tulem tekitas sellise laia naeratuse näole :)
See naeratus ei tahtnud kuidagi ära minna - keegi, kes on eriti normaalne, saab lapsevanemaks. Lõpuks ometi! Mul on hea meel.
suudlen
27.10.16
19.09.16
Dilemmad ja muu pask
Endale aja leidmine.
Tegelikult on see vale - endale aja võtmine.
Tuleb välja, on erakordselt raske. (itsitab)
Aga kuna ma olen nüüd tõbine ja muidu segastel põhjustel haigeks jäänud, siis kogu füüsiline annab märku sellest, et ma pean iseendale selle aja võtma. Muidu võetakse minu eest ja absoluutselt mitte sellistel tingimustel nagu ehk meelepärane oleks.
Üle pika aja ma lihtsalt luuserdan tööl. Põhjus väga lihtne - ei jaksa. Ei jaksa ja kõik. Nagu oleks puuga pähe saanud, pärast natukest rahmeldamist.
Ega see on vastik tunne küll - vähe sellest, et mõte ei jookse, aga joosta kah ei saa. (mitte, et ma jooksen mingil kujul kunagi üldse)
Tegin jälle klassikalist nimekirja, mida mulle väga meeldib teha.
Vaatasin asja üle ja mida ma näen - päris mitu punkti, mis on täies mahus aeg endale, on müstilistel põhjustel edasi lükatud kogu aeg, nüüd kriitiline.
Jõudu ei ole, aga seda vaadates, võtab veel jõuetuks kah.
Ükspäev ma enam ei jonni ja virise. Ei tea, millal see päev tuleb, aga senikaua
Suudlen
Tegelikult on see vale - endale aja võtmine.
Tuleb välja, on erakordselt raske. (itsitab)
Aga kuna ma olen nüüd tõbine ja muidu segastel põhjustel haigeks jäänud, siis kogu füüsiline annab märku sellest, et ma pean iseendale selle aja võtma. Muidu võetakse minu eest ja absoluutselt mitte sellistel tingimustel nagu ehk meelepärane oleks.
Üle pika aja ma lihtsalt luuserdan tööl. Põhjus väga lihtne - ei jaksa. Ei jaksa ja kõik. Nagu oleks puuga pähe saanud, pärast natukest rahmeldamist.
Ega see on vastik tunne küll - vähe sellest, et mõte ei jookse, aga joosta kah ei saa. (mitte, et ma jooksen mingil kujul kunagi üldse)
Tegin jälle klassikalist nimekirja, mida mulle väga meeldib teha.
Vaatasin asja üle ja mida ma näen - päris mitu punkti, mis on täies mahus aeg endale, on müstilistel põhjustel edasi lükatud kogu aeg, nüüd kriitiline.
Jõudu ei ole, aga seda vaadates, võtab veel jõuetuks kah.
Ükspäev ma enam ei jonni ja virise. Ei tea, millal see päev tuleb, aga senikaua
Suudlen
14.09.16
...
(jätkame teemaadel, ma olen nii pseudo ja diip, et halastuslask oleks inimlik valik)
Täna on see päev, kus rusikad püsti tahaks ajada ja igale ettejuhtuvale nagu muu seas virutada, lihtsalt niisama.
Kõik väsitab ja kõik on vale. Kõik.
Mott või positiivne on noolekesega punase peal.
Asi on selles külmetuses, mis mind kummitab ja noh, selg teeb täna liiga.
bäääääää
Täna on see päev, kus rusikad püsti tahaks ajada ja igale ettejuhtuvale nagu muu seas virutada, lihtsalt niisama.
Kõik väsitab ja kõik on vale. Kõik.
Mott või positiivne on noolekesega punase peal.
Asi on selles külmetuses, mis mind kummitab ja noh, selg teeb täna liiga.
bäääääää
08.06.16
Võehh, jälle see sama sara
Kui mitu korda ma olen kirjutanud sellest, et teen plaane?
...noh, ma ei hakanud üle lugema, aga korda 10 tuleb vast ära.
Njaa, täna jälle on SEE sissekanne.
Aga need plaanid on väga konkreetsed. Ehk siis kuu lõpuni planeeritud "treeningkava".
Ja kuna olukord on ikka veel kriitiline, siis vabandusi ei ole olemas. Miks see treeningkava kahvlimärkides? Aga selle pärast, et ega see veel tegelikult ikka päris trenn pole. Ja nö päris trenni ma veel ikka teha ei tohi.
Kuidas minusugune end siis tegelikult motiveerib? Veits leim, aga uue soengu ja mõne muu välise faktoriga.
Lõpuks on see kõik nii palju enesetunde küsimus ja kuna olen super enesematerdaja, vajan midagi, mis mind üles haibib.
Just rääkisin Mummuga, et teistega end võrrelda ei tohi ning asju tuleb teha lõpuks iseendale. Teiste jaoks rabelemine pole motiveeriv. Kui oma minale motivaatorit pole, siis no milleks see kõik?
Niisiis.
Tasatargu kavad paika, 1 nädal korraga. Vabandusi ei ole olemas.
Põnevatest pisiasjadest - hetkel magan põrandal, sest voodi on liiga pehme. Meil on 1 tai kapoki madrats, millel ma siis magan. Noooh... Ütleme nii, et kuigi seljale mõjub see hästi, siis kogu ülejäänud keha oigab. Väga naljakas on hommikuti. Samas väga lihtne on tekk, padjad voodile visata ja saab kohe esimese asjana harjutusi teha, ilma Patsyt segamata. Kõik need venitamised ja painutamised, mis on vaja teha. Naiss.
...noh, ma ei hakanud üle lugema, aga korda 10 tuleb vast ära.
Njaa, täna jälle on SEE sissekanne.
Aga need plaanid on väga konkreetsed. Ehk siis kuu lõpuni planeeritud "treeningkava".
Ja kuna olukord on ikka veel kriitiline, siis vabandusi ei ole olemas. Miks see treeningkava kahvlimärkides? Aga selle pärast, et ega see veel tegelikult ikka päris trenn pole. Ja nö päris trenni ma veel ikka teha ei tohi.
Kuidas minusugune end siis tegelikult motiveerib? Veits leim, aga uue soengu ja mõne muu välise faktoriga.
Lõpuks on see kõik nii palju enesetunde küsimus ja kuna olen super enesematerdaja, vajan midagi, mis mind üles haibib.
Just rääkisin Mummuga, et teistega end võrrelda ei tohi ning asju tuleb teha lõpuks iseendale. Teiste jaoks rabelemine pole motiveeriv. Kui oma minale motivaatorit pole, siis no milleks see kõik?
Niisiis.
Tasatargu kavad paika, 1 nädal korraga. Vabandusi ei ole olemas.
Põnevatest pisiasjadest - hetkel magan põrandal, sest voodi on liiga pehme. Meil on 1 tai kapoki madrats, millel ma siis magan. Noooh... Ütleme nii, et kuigi seljale mõjub see hästi, siis kogu ülejäänud keha oigab. Väga naljakas on hommikuti. Samas väga lihtne on tekk, padjad voodile visata ja saab kohe esimese asjana harjutusi teha, ilma Patsyt segamata. Kõik need venitamised ja painutamised, mis on vaja teha. Naiss.
Laav mai laif ja oma lähedasi kah!
Suudlen
PS mul on paar vahvat kirjatüki projekti käsil, ka see on minu jaoks puhas rõõm ja motivatsioon. Öeldakse, et kes teeb see jõuab ning hetkel on küll selline tunne, et kõik mida ma teen, see motiveerib. Paneb rohkem tahtma :)
07.06.16
tasasel maal
Nii lihtsalt kahjuks ei lähe. Pole siin tasast maad ega midagi.
Kord rühid künkast üles ja siis jälle veered mäest alla.
Lugesin Sannu ettevõtmisi triatloniks valmistumisel ja mõistsin, et mul on sama palju ettevalmistusi vaja teha. Või minimaalselt sama tõsiselt võtta seda.
Sain inspi, julgustust, lootust jne
Veider, et pmst sportlse jutt, mind inspireeris, aga vahetult aus olles ning tunnistades, et kõik pole alati lilleline ja roosiline ka heas vormis tegelastel ning ma ei pea spordivigastusi silmas, vaid et ka neile, ei tule kõik kergelt kätte.
Et vahel ongi blood, sweat and tears
Selja saaga jätkub, aga palju konkreetsematel teemadel.
Kord rühid künkast üles ja siis jälle veered mäest alla.
Lugesin Sannu ettevõtmisi triatloniks valmistumisel ja mõistsin, et mul on sama palju ettevalmistusi vaja teha. Või minimaalselt sama tõsiselt võtta seda.
Sain inspi, julgustust, lootust jne
Veider, et pmst sportlse jutt, mind inspireeris, aga vahetult aus olles ning tunnistades, et kõik pole alati lilleline ja roosiline ka heas vormis tegelastel ning ma ei pea spordivigastusi silmas, vaid et ka neile, ei tule kõik kergelt kätte.
Et vahel ongi blood, sweat and tears
Selja saaga jätkub, aga palju konkreetsematel teemadel.
25.05.16
Allaheitlikus
Täna on see päev, kus ma tahaks inimesed p*rse saata, aga ei lipsa üle huulte.
hmm...
Ainult naeratan ja noogutan.
Mitte päris nii, aga kuidagi on minu sisse pugenud see, et ma ei saada inimesi p*rse või p*tsi, kuigi võiks. Võiks vähemalt inimesi korrale kutsuda.
Kohe hommikul, sõitsin trammiga Hobujaamani, istusin trammis keskel. Tegelt oli kiire ja pidin Virru minema. Kui tramm Viru kõrval peatus ja peatuse nime ütles, siis ma mõtlesin, et tõusen püsti ja liigun tagumise ukse juurde, et siis saaks kiirelt kohe välja lipsata ja asjad ära ajada, AGA EI, minu kõrval istuv vanamutt(sry, ma ei suuda jääda toredaks) otsustas oma toriseva sitapäise matsluse avaldada just seal kohas. Tõusin, et edasi liikuda vahekäiku, ei midagi. Ütlesin, vabandust, vaatas mind nagu ma oleks peeru lasknud kõva häälega: "Kuhu te tormate, veel pole ju peatus!"
MIS SEE SINU ASI ON?!? Ma ei nüginud sind, ma ei teinud nägusid, 60+ vanaprovva kasvas küll laudas, aga loomadki on viisakad, kui keegi on kuhugile liikumas, nad tulevad eest, lasevad. Viisakas inimene laseb teise inimese mööda ja ei hakka räuskama. Ta ei liigutanudki end senitmeetritki, ma siis nügisin mööda. Kogu aeg on noortele räägitud, et oh issand pole kombeid ja ei oska käituda - päriselt? A mine õige P*RSE! Meie teismeline kodus võib lollusi teha, aga ta on kuramuse tähelepanelik, viisakas ja teretav ning kurat ta poleks iial nii käitunud. Ta ei pidanud minu pärast ju püsti tõusma, liiguta natuke oma põlvi tjötja.
Hoidsin keele hammaste taga.
Aga miks? Oleks pidanud vähemalt viitama viisakalt, et ta vist kombeid ei mäleta.
Millest see kammitsetud olek?
Saadangi järgmine kord sinnasamusessegi. Viisakalt, muidugi.
Siiski smile ja suudlen
NB! Hakka või Siimu jutte vanainimeste õudsusest uskuma. Üldiselt väga laavin vanureid.
hmm...
Ainult naeratan ja noogutan.
Mitte päris nii, aga kuidagi on minu sisse pugenud see, et ma ei saada inimesi p*rse või p*tsi, kuigi võiks. Võiks vähemalt inimesi korrale kutsuda.
Kohe hommikul, sõitsin trammiga Hobujaamani, istusin trammis keskel. Tegelt oli kiire ja pidin Virru minema. Kui tramm Viru kõrval peatus ja peatuse nime ütles, siis ma mõtlesin, et tõusen püsti ja liigun tagumise ukse juurde, et siis saaks kiirelt kohe välja lipsata ja asjad ära ajada, AGA EI, minu kõrval istuv vanamutt(sry, ma ei suuda jääda toredaks) otsustas oma toriseva sitapäise matsluse avaldada just seal kohas. Tõusin, et edasi liikuda vahekäiku, ei midagi. Ütlesin, vabandust, vaatas mind nagu ma oleks peeru lasknud kõva häälega: "Kuhu te tormate, veel pole ju peatus!"
MIS SEE SINU ASI ON?!? Ma ei nüginud sind, ma ei teinud nägusid, 60+ vanaprovva kasvas küll laudas, aga loomadki on viisakad, kui keegi on kuhugile liikumas, nad tulevad eest, lasevad. Viisakas inimene laseb teise inimese mööda ja ei hakka räuskama. Ta ei liigutanudki end senitmeetritki, ma siis nügisin mööda. Kogu aeg on noortele räägitud, et oh issand pole kombeid ja ei oska käituda - päriselt? A mine õige P*RSE! Meie teismeline kodus võib lollusi teha, aga ta on kuramuse tähelepanelik, viisakas ja teretav ning kurat ta poleks iial nii käitunud. Ta ei pidanud minu pärast ju püsti tõusma, liiguta natuke oma põlvi tjötja.
Hoidsin keele hammaste taga.
Aga miks? Oleks pidanud vähemalt viitama viisakalt, et ta vist kombeid ei mäleta.
Millest see kammitsetud olek?
Saadangi järgmine kord sinnasamusessegi. Viisakalt, muidugi.
Siiski smile ja suudlen
NB! Hakka või Siimu jutte vanainimeste õudsusest uskuma. Üldiselt väga laavin vanureid.
23.04.16
Seljalugu
Niisiis. Olgu kohe hoiatuseks öeldud, et ma mainin tihti vetsus käimist, aga kogu selle olukorra juures on see ülioluline mõõdupuu.
Selg, Päev 4.
Kõik hakkas teisipäeva õhtul. Istusin suures toas, diivanil. Sõin õhtusööki.
Korraks keerasin end natuke taha, otsisin pulti vist, ja voila - valu käis läbi.
Viimasel ajal on seda ette tulnud, aga mitte nii hullult ja kuigi valus oli, ma sain liikuda - püsti ja kõndida jne.
Tegin endale veel jalavanni, sest külmetus peal. Sain isegi algelist pediküüri teha, et siis kummarduda, sest tegelikult ma tean nippe, kuidas üht või teist asja teha nii, et ma endale otse haiget ei tee. Selle õppisin juba aasta tagasi ära, kui seljaga esimest korda kiirabiga töölt minema viidi. Pärast seda õppisin palju nippe, kuidas ja mida teha, et oma selga säästa. Ja paljusid neid peaks me kõik kasutama - kuidas õigesti tõsta madalalt midagi, kuidas teha aiatöid vmt, ilma end vigaseks tegemata, sundasendis pikalt mitte olla.
(Tänapäeva nutimaailmas me kohe hirmsasti oleme ühe või teise kehaosaga pikalt mingis asendis ja kõik see kurnab meie liikmeid ja ka selga.) Nii mõnigi nendest nippidest, mis ma siis õppisin, tuli loomulikult - ma tunnetasin oma keha.
Ajasin mehe elutuppa magama, et mul oleks voodis ruumi aeleda selle seljaga. Arvasin lihtsalt, et see jääb selliseks vastikuks virisemise ajaks, kui nagu ei saa normaalselt midagi teha, aga elan üle.
Kolmapäeval võtsin truu sõbra käe alla ja liikusin kepiga vetsu poole. Ajasin oma asjad ära ja esimene tugevam nõks käis seal istudes läbi, õnneks tuli Patsy just lõunasöögi ajaks koju, aitas mu sealt püsti.
Oli valus, aga ma liikusin. Sättisin end pesema, üritasin tagasi korraks magamistuppa saada, et puhata enne - teine nõks käis läbi. Püüdsin kohe põlvili laskuda nagu esimesel korra, kui suur valuhoog tööl peale tuli, et põlvili ja ülakeha toetades võtab surve alla.
Eip. Vedelesin maas.
Ma olen raske, ei ole, et Patsy võtab mu sülle ja tassib voodisse. Isegi, kui ma ei oleks raske, siis kõik liigutamised olid tol hetkel valed. See "tore" valusööst tegi kõik liikmed nõrgaks - käed ei jaksa ülakeha tõsta, et siis õlad maas.
Natuke vedelesin.
Patsy võttis asja väääääga iisilt, vähemalt mulle tundus. Tahtis aidata, aga ma ei lubanud. no ta siis läks arvuti taha, omi asju ajama. Tore, sest sellises olekus publikut ei taha, ükskõik kui armas ja tore ja hea ja oma. Tahad ju tugev ka olla.
Roomasin voodini ja siis... ma isegi ei tea, kuidas täpselt, ukerdasin voodile. Kogu see roomamine ja voodile saamine võttis niiiiiii kaua aega. Paar tundi umbes.
Voodil olles, kohe hakkasin end venitama ja liigutama, otsisin seda leevendust ja tuge. Tean, et niisama vedelema ei tohi jääda. Jah, peab laskma end lõdvaks ja puhkama, aga peab ka kohe hakkama liigutama, otsima neid liigutusi, mida saab teha. Esialgu pole neid üldse palju, seega on vaja uurida, mida saab üldse teha.
Valu võtab liikmed kõik tuimaks, alguses ei saa isegi pärast teatud pingutust käsi liigutada, pole lihtsalt jõudu.
No nii, sain end voodil isegi nii palju keerutatud, et sama päeva õhtul sain neljakäpukile ja liikusin vetsu poole. Sinna ma ei jõudnud, läksin vannituppa.
Maas vedeledes ja midagi üritades tuli looma tunne peale, olin mingi kasutu tükk. Nutt kippus ka kurku. Ei saanud end pesema hakata ega midagi.
Vannitoast välja saamine oli hirmus raske, sest meil on seal see pisike lävepakk, nii sain ma kolmanda valusööstu seda ületada üritades, mis osutus nö lõplikuks. Pidin end jälle maha siruli viskama. Patsy vaatas nõutult pealt. Jälle, ma ei lubanud ennast liigutada ja nii, õlad maas üritasin magamistuppa saada. Õnneks sain kõhuli olles jalga mägironijapoosiks kõverdada ja siis sellega lükata. Ülakeha oli liiga raske seljale, et seda kuidagi tõsta. Roomasin vaevaliselt jälle voodini, ja siis paari tunniga sain ka voodile.
Jäingi voodisse. Mul oli kodus ibukat ja parakat, neid võtsin vaheldumisi, aga teadsin, et need tegelikult ei aita. Öö oli jube, sest selg reaalselt valutas ja ükski poos ei leevendanud olekut.
Neljapäev olingi voodis, ei saanud isegi istukile, kuigi olgu kohe öeldud, et kuna ülakeha tundub sellele seljale raske, siis istumine on isegi veei raskem, kui kõndimine.
Kogu valu lahti seletatuna ongi, et selg ei kanna ülakeha. Teisiti ma ei oska seletada. Püsti ei saa. Ja kuna valu nõrgestab käsi ja jalgu, siis oli ikka ilge perse end isegi ümber pöörata, sa lihtsalt ei jaksa ja kui sunnid end kogu jõu kokku võtma, siis tuleb valu ka ja ütleb, et kas sa ei saa aru, miks ma su käed nõrgaks tegin, ära liiguta raisk. (naer)
Neljapäeval venitasin ja liigutasin kõiki neid kohti, mis natukesegi lubasid seda teha. Tegin teatud harjutusi ja sain end kergelt ümber pöörama ka, ilma valuta või raskuseta st sain käte tugevuse tagasi.
Aga ma vedelesin voodis. Vetsus polnud käinud, aga kuna isu ka ei olnud, siis polnud sinna mingit asja. Juua ei tahtnud. Kuigi, jah, kindlasti oleks pidanud jooma, juba kasvõi selle pärast, et külmetus ka peal. A ma ei julenud, et kui tuleb suur pissihäda, mis ma siis teen?
Patsy tuli lõuna ajaks koju, käskis üritada püsti saada, mida ma muidugi ei saanud ja väga rohkem ei mäleta sellest päevast. Palju omaette vandumist ja sundimist, et a la ma saan püsti ja ma hakkan nüüd kõndima jne jne jne
Ülimalt tulutult, sest kogu keha oli nõrk ja tuim sellest valust. Isegi pooleldi istuma ei saanud, keha tunnetamine andis märku, et naine, oled omadega põhja jõudnud.
Emotsionaalne madalpunkt jõudis samal hetkel. Võtsin telefoni, helistasin Mummule. Nutsin ja rääkisin talle oma kurba lugu. Kuigi ta juba oli olukorraga kursis, siis ma polnud veel kellelegi helistanud. Mõni hetk pärast kõnet Mummuga, helistas Patsy, et nüüd on kõik, ta tuleb koju, kutsume kiirabi ja teeb neile uksed lahti. Meil ei ole fonolukku ega midagi, mitte kuidagi niisama ei saa ise endale abi kutsuda.
Tulid parameedikud ja tädi kuulas ära, käskis kindlasti juua ja ütles, et pissil peab ikka käima, ma siis vastu, et kuidas küll.
No kasvõi mingisse kaussi vmt, sest muidu tulevad teised tüsistused ja siis on asi veel halvem.
Okei.
Olin selili ja kui ta käskis mul end külili keerata, et süsti teha ja ma sain seda lihtsalt teha, olin seda harjutanud ja teinud kogu päeva. Kuna see liigutus tuli mul kergelt, siis tädi kohe, no kui see nii kergelt käis, siis saad vetsu ka minna.
What? Päriselt? Natuke oled värdjas?
Ma olen muidugi igast arstide ütluste peale, alati selline, ahah, olgu, kui te nii ütlete. Olen nii haavatav ka, et seda mine p*tsi suhtumist ei tule tol hetkel. Ei satu ma ka arsti juurde niisama, vaid just siis kui olen nõrk ja tunnen, et teisiti ei saa, on vaja targemaid appi. Ja siis ütleb tädi nii.
Pmst polnud neid vaja, ilmselgelt segasin neid. Tehti süst, perearstile kästi helistada, diklot lasta välja kirjutada ja vb ka vastavat geeli. Ma ei oleks ka üldse tahtnud, et mind ära viidaks, seda kartsin kõige rohkem, sest kui nende meelest olen ma ise liikuv, siis ei arvesta keegi sellega, et treppidest üles ma ei saa.
Ja just eelmise korra kogemus, kuidas mu mehed kaenla alt kinni hoides üles tõid ja see kõik nii valus oli ning meestele nii raske, selle pärast kartsin ka kiirabi - ma ei tahtnud, et mind ära viidaks. Kui nad sul haiglas jalgele saavad ja sa suudad end liigutada, siis nemad ütlevad, et sa oled terve. Siiani mäletan, seda hirmus pikka koridori haiglas, kus reaalne higi otsa ees liikusin ratastooli najal ja kuidas näiteks 1 vanem härra, kes ootas oma järjekorda tahtsi mulle istet pakkuda, millest viisakalt keeldusin (istumine oli siis võimatu, seismine millegi toel oli palju toredam) ja siis onu, et ei ole hullu, kindlasti läheb paremaks, eriti armasalt ja lootusrikkalt. Ning see hirmus autosõit meie pisikese mustikaga tagaistmel kõveras jne. Ma ei tahtnud seda kõike.
Noh, süst tehtud, siis ootasin, et hakkaks mõjuma ja kohe tahtsin ka arstitädi ütlesest tingituna end liigutada, eip. U tol hektle saatsin oma nutuse "enam ei taha olla" lause FB vahendusel maailma.
Eks see oli appikarje ja tähelepanuvajaduse moment, mida mul oli vaja.
Kohe tuli ka neid, kes küsisid, mis juthus, kuidas läheb. Hästi palju toredaid moraalseid tugesid ilmus eikusagilt, kes üritas lihtsalt naerma ajada, kes andis niisama nõu ja kuulas ära jne. Palju toredaid kaasaelajaid.
Näiteks Annika ütles, et parim ravi on hüpnoos (naljaga muidugi), et tema seljavalule kord 1 hüper mustkunstnik sai ööpäevase leevenduse. Et kondiväänajate ja rohtude asemel peaks seukest arsti otsima hoopis. See jutt pani küll naerma, aga lõi väikese pirni põlema. Võib endale sugereerida palju asju, seda ma tean nkn, aga ka täiesti reaalset füüsilist valu on võimalik kontrolli alla saada.
Valasin oma sisemise valuhunniku päris mitmele inimesele ning kõik hästi toetavad ja toredad.
Kui Patsy õhtuks koju jõudis, ütles, et noh, lähem nüüd vetsu. Tädi ütles ka, et see on mul lihtne.
eee... hakkasin keerama end voodil, et saaks kuidagi üles. Nope. valus ja nõrk ja ei sittagi. A tädi, mine õige v*ttu.
Saime ikkagi nii kaugele, et ühe küljega sain istuma. Ühte kätte kepp, teise käe alla Patrik ja see inimtugi oli väga oluline, sest ülekeha raskust oli vaja vähendada, kaenlaalt toetades sain ka kuidagi peas valu vähendada st et ei tulnud hirmukrapi nii kergelt. Patsy oli jube nõudlik ka - tõuse nüüd püsti ja püüa liikuda, jah on valus, aga saada see valu v*ttu, sul on vaja liikuda, sa ei saa siia lamama jääda jne jne jne
Oh, see paar meetrit kõndi oli niiiii hirmus. Jalad nõrgad, pmst õpid uuesti kõndima. Nõrkus oligi kõige hirmsam. Vetsu jõudes olin läbi higistanud, sest need 20 min kõndimist võttis kõik jõuvarud tilgatumaks, silme eest võtis mustaks, kuidagi ma sain seal istuma. Puhkasin veidi ja siis oli vaja tagasi jõuda. Kui enne seda oli mingi tuim valu ja kange/nõrk keha, siis tagasiteel tulid ka esimesed täiesti reaalsed närvivalud, mille peale Patsy jälle, et poogen, hinga sügavalt (seda nippi ma juba ka teadsin, et sügav, läbi alakõhu hingamine aitab päris hästi valuhoogude puhul), karju, saada see valu pikalt, aga liigume edasi. See oli jälle üks väga oluline hetk, kus lõi pirni põlema.
Kui valu tuleb, siis ma ei tohi ehmatada selle peale, ma ju tean, et ta tuleb, et hingan rahulikult, karjun jne, aga ma liigun edasi, olen valust üle, sest tegelikult on mul ju tugi kõrval olemas ja ma ei kuku end vigaseks, kui ka jalad alt võtab. Kui ma lähen valust krampi, siis ongi pekkis, siis olen tagasi nullis. Mida Patsy ka ütles, noh, kui lähevad jalad alt ja sa jälle siin maas vedeled, siis oleme omadega alguses tagasi, aga me praegu üritame. 40 min vetsu ja tagasi. Jube, raske ja võttis täiesti läbi. Ka moraalselt. Kuigi ma sain juba rohtu, siis ikkagi, selg terve öö valutas ja magada väga ei saanud.
Reede.
Hommikul sõin, et saaks kohe rohtu võtta, ma olen üks nendest, kes rohu mõju kohe tunneb, see ei pruugi alati olla see, mida vaja, aga ma tunnen, kui kehas tööle hakkab. Hakkas kaa.
Loomulikult jätkasin voodi peal venitamise ja igast harjutustega, jõin vett, väga oluline.
Patsy tuli varem lõunalt koju, et saaksime vetsus käia. Aega võttis palju vähem, aga valus ja rakse oli ikkagi.
Uurisin igast masinate kohta - käimisraamid ratastega jne. Tugiraam ratastega on muide rulaator (naer). Vb ka kaenlaalune kark, mis võtaks ülakeha raskuse maha jne.
Kuna ma olen oma seljatugevdamise harjutuslehe kuhugile ära pannud ja ma ei saa seda ilmselgetel põhjustel otsida, siis otsisin netist seljaharjutusi ja leidsin paar päris asjalikku saiti, mida teha, kuidas teha. Ägeda valu leevandamised harjutustega jne.
Tore oli, et nii mõndagi asja ma juba ise oma enese keha tunnetamisega juba tegin ja teadsin ning sain lihtsalt üksikud nüansid juurde. Neid seljatugevdavaid harjutusi ma nkn teha ei saa hetkel. Seal pole hetkel tõesti ühtegi, mida veel teha saan. Ka eelmisel korral alustasin, juba siis kui kõndida ja liigutada sain, kolme harjutusega ja sain 10 peale lõpuks. Seega, tuleb sama asi ja nüüd pingutan veel. Oluline on pingutamise vahel lasta seljal puhata.
Eile siis (reede), tundsin juba, et rohi mõjub ja põletikuline valu on vähem, et ma pean hakkama end rohkem liigutama. Püüdma ise püsti saada jne.
Ütlesin töönädala lõpuks koju tulnud Patrikule, et nüüd teeme ühe ringi korterile peale. Aega võttis, tuli valuhoog, sest pidin ühest juhtmest üle astuma, mis oli nii vale kui olla sai, aga saime hakkama. Natuke vedelesin ning siis tegin Patsyle esimese toreda üllatuse: ta istus elutoas arvuti taga, kui ma ise püsti tõusin, ning elutuppa liikusin. Kõik kepi najal, muidugi.
Märkida tuleb, et kuigi Patsy niisama ka superluks on olnud, siis kõige olulisem on nali ja naer. Hästi palju tüüp ilkus ja tegi nalju ja kuigi mul on hirmus valus naerda ja aevastada ja ka kohida, siis noh, see nali on ikka kõige parem.
Itsitasime terve eilse õhtu, eks oli ka põhjust, tüüp oli mu üle uhke, et mingi noor orav laseb korteris ringi. Ta juba spekuleeris, et see kõik on suur tähelepanu katse, et kui ta magab või teises toas on, siis ma pean magamistoas tantsupidusid maha ja kui ma ta silme alla satun, siis on kurb nägu peas ja oioi, küll on valus (naer)
Ja noh, uhke värk, täna käisin ise hommikul vetsus, Patsy magas. (töövõidud)
Eks see taastumine võtab nüüd natuke aega, aga biokeemiaga end mõjutades saan sellest kõigest kindlasti üle.
Olulised tugipunktid siis, kuidas ma sain püsti ja liikuma:
1. moraalne tugi, kõik need head ja armsad, kellele sain oma hetkelise nutu ära nutta ja halada, kes häid sõnu ja mõtteid mu poole teele saatsid. Lasid mul olla korraks nõrk ja haavatav. Ma ei tundnud ennast üksi ja ka selles mõttes, et kogu moraalne tugi ei jäänud Patriku kanda, mis on väga rakse ka mulle, sest sa tegelikult tunned ja näed, kui raske su kõrval oleval inimesel on, eriti kui ta ei saagi sind aidata ja talle endale tuleb ka masekas peale. Üsna häbitult jagasin seda kõigiga, kes lasid. Suuuur tänu ja laav teie pihta! Siit ka minu soovitus - ära kapseldu ja tõmbu endasse liigselt, mingi hetk on seda vaja (kui ma maas vedelesin, oli minu moment üksi olla), jaga sõpradega oma valu ja lugu. Või kui valu ja lugu on eriline ja teistel on ehk liiga piinlik sinu olukorrast kuulda, siis tõesti on tugirühmadest abi. On ka foorumeid või jututubasid, kus saab rääkida oma murest nii avatult kui võimalik. Oluline on, et ei tunne end üksikuna.
2. ma võtsin positiivse hoiaku ja kuigi on valus, ma naeran oma olukorra üle ja tähistan iga pisikest saavutust kui suurt võitu. Teen ise endale nö hüpnoosi - mul on super selg ja jalad ja ma olen terve nigut noor orav!
Positiivsus ja rahulolu toodab endorfiine - looduslik valuvaigisti.
3. ma liigutasin end kohe, ka pikali olles, igat pidi kuidas ma sain, ma tegin seda. Selle pärast ka kõndisin neid väikeseid otsi toas edasi-tagasi, sest jalgadesse on vaja tugevust ja tuimust vähendada - ainult reaalne kõndimine aitab.
4. ma ei õppisin valu mitte kartma ja valust üle olema. Mitte küll üle pingutama. See on väga oluline vahe, ma pingutan jah, et jõuda siia või sinna, aga siis puhkan selga ja liikmeid. Lihtsalt, kui valu tuleb, siis ei tohi krampi minna, hingan sügavalt ja saadan selle valu pikalt.
Nüüd tuleb siis edasi lahingplaan, mis ei saa kindlasti kerge olema ja protsessid on palju pikemad ning tulemused ei saa nii kiirelt käega katsutavad olema, aga hoiame pea püsti, selja sirge ning teeme supertulemusi. (naeratab)
Suudlen Mummut, Patsyt, Annikat, Laurat, Villut, kes minu jaoks hästi palju abiks olid!
Laavi ka teiste pihta ja fak it - ma olen ikka üks õnnelik jubin selles ilmas (naeratab)
Selg, Päev 4.
Kõik hakkas teisipäeva õhtul. Istusin suures toas, diivanil. Sõin õhtusööki.
Korraks keerasin end natuke taha, otsisin pulti vist, ja voila - valu käis läbi.
Viimasel ajal on seda ette tulnud, aga mitte nii hullult ja kuigi valus oli, ma sain liikuda - püsti ja kõndida jne.
Tegin endale veel jalavanni, sest külmetus peal. Sain isegi algelist pediküüri teha, et siis kummarduda, sest tegelikult ma tean nippe, kuidas üht või teist asja teha nii, et ma endale otse haiget ei tee. Selle õppisin juba aasta tagasi ära, kui seljaga esimest korda kiirabiga töölt minema viidi. Pärast seda õppisin palju nippe, kuidas ja mida teha, et oma selga säästa. Ja paljusid neid peaks me kõik kasutama - kuidas õigesti tõsta madalalt midagi, kuidas teha aiatöid vmt, ilma end vigaseks tegemata, sundasendis pikalt mitte olla.
(Tänapäeva nutimaailmas me kohe hirmsasti oleme ühe või teise kehaosaga pikalt mingis asendis ja kõik see kurnab meie liikmeid ja ka selga.) Nii mõnigi nendest nippidest, mis ma siis õppisin, tuli loomulikult - ma tunnetasin oma keha.
Ajasin mehe elutuppa magama, et mul oleks voodis ruumi aeleda selle seljaga. Arvasin lihtsalt, et see jääb selliseks vastikuks virisemise ajaks, kui nagu ei saa normaalselt midagi teha, aga elan üle.
Kolmapäeval võtsin truu sõbra käe alla ja liikusin kepiga vetsu poole. Ajasin oma asjad ära ja esimene tugevam nõks käis seal istudes läbi, õnneks tuli Patsy just lõunasöögi ajaks koju, aitas mu sealt püsti.
Oli valus, aga ma liikusin. Sättisin end pesema, üritasin tagasi korraks magamistuppa saada, et puhata enne - teine nõks käis läbi. Püüdsin kohe põlvili laskuda nagu esimesel korra, kui suur valuhoog tööl peale tuli, et põlvili ja ülakeha toetades võtab surve alla.
Eip. Vedelesin maas.
Ma olen raske, ei ole, et Patsy võtab mu sülle ja tassib voodisse. Isegi, kui ma ei oleks raske, siis kõik liigutamised olid tol hetkel valed. See "tore" valusööst tegi kõik liikmed nõrgaks - käed ei jaksa ülakeha tõsta, et siis õlad maas.
Natuke vedelesin.
Patsy võttis asja väääääga iisilt, vähemalt mulle tundus. Tahtis aidata, aga ma ei lubanud. no ta siis läks arvuti taha, omi asju ajama. Tore, sest sellises olekus publikut ei taha, ükskõik kui armas ja tore ja hea ja oma. Tahad ju tugev ka olla.
Roomasin voodini ja siis... ma isegi ei tea, kuidas täpselt, ukerdasin voodile. Kogu see roomamine ja voodile saamine võttis niiiiiii kaua aega. Paar tundi umbes.
Voodil olles, kohe hakkasin end venitama ja liigutama, otsisin seda leevendust ja tuge. Tean, et niisama vedelema ei tohi jääda. Jah, peab laskma end lõdvaks ja puhkama, aga peab ka kohe hakkama liigutama, otsima neid liigutusi, mida saab teha. Esialgu pole neid üldse palju, seega on vaja uurida, mida saab üldse teha.
Valu võtab liikmed kõik tuimaks, alguses ei saa isegi pärast teatud pingutust käsi liigutada, pole lihtsalt jõudu.
No nii, sain end voodil isegi nii palju keerutatud, et sama päeva õhtul sain neljakäpukile ja liikusin vetsu poole. Sinna ma ei jõudnud, läksin vannituppa.
Maas vedeledes ja midagi üritades tuli looma tunne peale, olin mingi kasutu tükk. Nutt kippus ka kurku. Ei saanud end pesema hakata ega midagi.
Vannitoast välja saamine oli hirmus raske, sest meil on seal see pisike lävepakk, nii sain ma kolmanda valusööstu seda ületada üritades, mis osutus nö lõplikuks. Pidin end jälle maha siruli viskama. Patsy vaatas nõutult pealt. Jälle, ma ei lubanud ennast liigutada ja nii, õlad maas üritasin magamistuppa saada. Õnneks sain kõhuli olles jalga mägironijapoosiks kõverdada ja siis sellega lükata. Ülakeha oli liiga raske seljale, et seda kuidagi tõsta. Roomasin vaevaliselt jälle voodini, ja siis paari tunniga sain ka voodile.
Jäingi voodisse. Mul oli kodus ibukat ja parakat, neid võtsin vaheldumisi, aga teadsin, et need tegelikult ei aita. Öö oli jube, sest selg reaalselt valutas ja ükski poos ei leevendanud olekut.
Neljapäev olingi voodis, ei saanud isegi istukile, kuigi olgu kohe öeldud, et kuna ülakeha tundub sellele seljale raske, siis istumine on isegi veei raskem, kui kõndimine.
Kogu valu lahti seletatuna ongi, et selg ei kanna ülakeha. Teisiti ma ei oska seletada. Püsti ei saa. Ja kuna valu nõrgestab käsi ja jalgu, siis oli ikka ilge perse end isegi ümber pöörata, sa lihtsalt ei jaksa ja kui sunnid end kogu jõu kokku võtma, siis tuleb valu ka ja ütleb, et kas sa ei saa aru, miks ma su käed nõrgaks tegin, ära liiguta raisk. (naer)
Neljapäeval venitasin ja liigutasin kõiki neid kohti, mis natukesegi lubasid seda teha. Tegin teatud harjutusi ja sain end kergelt ümber pöörama ka, ilma valuta või raskuseta st sain käte tugevuse tagasi.
Aga ma vedelesin voodis. Vetsus polnud käinud, aga kuna isu ka ei olnud, siis polnud sinna mingit asja. Juua ei tahtnud. Kuigi, jah, kindlasti oleks pidanud jooma, juba kasvõi selle pärast, et külmetus ka peal. A ma ei julenud, et kui tuleb suur pissihäda, mis ma siis teen?
Patsy tuli lõuna ajaks koju, käskis üritada püsti saada, mida ma muidugi ei saanud ja väga rohkem ei mäleta sellest päevast. Palju omaette vandumist ja sundimist, et a la ma saan püsti ja ma hakkan nüüd kõndima jne jne jne
Ülimalt tulutult, sest kogu keha oli nõrk ja tuim sellest valust. Isegi pooleldi istuma ei saanud, keha tunnetamine andis märku, et naine, oled omadega põhja jõudnud.
Emotsionaalne madalpunkt jõudis samal hetkel. Võtsin telefoni, helistasin Mummule. Nutsin ja rääkisin talle oma kurba lugu. Kuigi ta juba oli olukorraga kursis, siis ma polnud veel kellelegi helistanud. Mõni hetk pärast kõnet Mummuga, helistas Patsy, et nüüd on kõik, ta tuleb koju, kutsume kiirabi ja teeb neile uksed lahti. Meil ei ole fonolukku ega midagi, mitte kuidagi niisama ei saa ise endale abi kutsuda.
Tulid parameedikud ja tädi kuulas ära, käskis kindlasti juua ja ütles, et pissil peab ikka käima, ma siis vastu, et kuidas küll.
No kasvõi mingisse kaussi vmt, sest muidu tulevad teised tüsistused ja siis on asi veel halvem.
Okei.
Olin selili ja kui ta käskis mul end külili keerata, et süsti teha ja ma sain seda lihtsalt teha, olin seda harjutanud ja teinud kogu päeva. Kuna see liigutus tuli mul kergelt, siis tädi kohe, no kui see nii kergelt käis, siis saad vetsu ka minna.
What? Päriselt? Natuke oled värdjas?
Ma olen muidugi igast arstide ütluste peale, alati selline, ahah, olgu, kui te nii ütlete. Olen nii haavatav ka, et seda mine p*tsi suhtumist ei tule tol hetkel. Ei satu ma ka arsti juurde niisama, vaid just siis kui olen nõrk ja tunnen, et teisiti ei saa, on vaja targemaid appi. Ja siis ütleb tädi nii.
Pmst polnud neid vaja, ilmselgelt segasin neid. Tehti süst, perearstile kästi helistada, diklot lasta välja kirjutada ja vb ka vastavat geeli. Ma ei oleks ka üldse tahtnud, et mind ära viidaks, seda kartsin kõige rohkem, sest kui nende meelest olen ma ise liikuv, siis ei arvesta keegi sellega, et treppidest üles ma ei saa.
Ja just eelmise korra kogemus, kuidas mu mehed kaenla alt kinni hoides üles tõid ja see kõik nii valus oli ning meestele nii raske, selle pärast kartsin ka kiirabi - ma ei tahtnud, et mind ära viidaks. Kui nad sul haiglas jalgele saavad ja sa suudad end liigutada, siis nemad ütlevad, et sa oled terve. Siiani mäletan, seda hirmus pikka koridori haiglas, kus reaalne higi otsa ees liikusin ratastooli najal ja kuidas näiteks 1 vanem härra, kes ootas oma järjekorda tahtsi mulle istet pakkuda, millest viisakalt keeldusin (istumine oli siis võimatu, seismine millegi toel oli palju toredam) ja siis onu, et ei ole hullu, kindlasti läheb paremaks, eriti armasalt ja lootusrikkalt. Ning see hirmus autosõit meie pisikese mustikaga tagaistmel kõveras jne. Ma ei tahtnud seda kõike.
Noh, süst tehtud, siis ootasin, et hakkaks mõjuma ja kohe tahtsin ka arstitädi ütlesest tingituna end liigutada, eip. U tol hektle saatsin oma nutuse "enam ei taha olla" lause FB vahendusel maailma.
Eks see oli appikarje ja tähelepanuvajaduse moment, mida mul oli vaja.
Kohe tuli ka neid, kes küsisid, mis juthus, kuidas läheb. Hästi palju toredaid moraalseid tugesid ilmus eikusagilt, kes üritas lihtsalt naerma ajada, kes andis niisama nõu ja kuulas ära jne. Palju toredaid kaasaelajaid.
Näiteks Annika ütles, et parim ravi on hüpnoos (naljaga muidugi), et tema seljavalule kord 1 hüper mustkunstnik sai ööpäevase leevenduse. Et kondiväänajate ja rohtude asemel peaks seukest arsti otsima hoopis. See jutt pani küll naerma, aga lõi väikese pirni põlema. Võib endale sugereerida palju asju, seda ma tean nkn, aga ka täiesti reaalset füüsilist valu on võimalik kontrolli alla saada.
Valasin oma sisemise valuhunniku päris mitmele inimesele ning kõik hästi toetavad ja toredad.
Kui Patsy õhtuks koju jõudis, ütles, et noh, lähem nüüd vetsu. Tädi ütles ka, et see on mul lihtne.
eee... hakkasin keerama end voodil, et saaks kuidagi üles. Nope. valus ja nõrk ja ei sittagi. A tädi, mine õige v*ttu.
Saime ikkagi nii kaugele, et ühe küljega sain istuma. Ühte kätte kepp, teise käe alla Patrik ja see inimtugi oli väga oluline, sest ülekeha raskust oli vaja vähendada, kaenlaalt toetades sain ka kuidagi peas valu vähendada st et ei tulnud hirmukrapi nii kergelt. Patsy oli jube nõudlik ka - tõuse nüüd püsti ja püüa liikuda, jah on valus, aga saada see valu v*ttu, sul on vaja liikuda, sa ei saa siia lamama jääda jne jne jne
Oh, see paar meetrit kõndi oli niiiii hirmus. Jalad nõrgad, pmst õpid uuesti kõndima. Nõrkus oligi kõige hirmsam. Vetsu jõudes olin läbi higistanud, sest need 20 min kõndimist võttis kõik jõuvarud tilgatumaks, silme eest võtis mustaks, kuidagi ma sain seal istuma. Puhkasin veidi ja siis oli vaja tagasi jõuda. Kui enne seda oli mingi tuim valu ja kange/nõrk keha, siis tagasiteel tulid ka esimesed täiesti reaalsed närvivalud, mille peale Patsy jälle, et poogen, hinga sügavalt (seda nippi ma juba ka teadsin, et sügav, läbi alakõhu hingamine aitab päris hästi valuhoogude puhul), karju, saada see valu pikalt, aga liigume edasi. See oli jälle üks väga oluline hetk, kus lõi pirni põlema.
Kui valu tuleb, siis ma ei tohi ehmatada selle peale, ma ju tean, et ta tuleb, et hingan rahulikult, karjun jne, aga ma liigun edasi, olen valust üle, sest tegelikult on mul ju tugi kõrval olemas ja ma ei kuku end vigaseks, kui ka jalad alt võtab. Kui ma lähen valust krampi, siis ongi pekkis, siis olen tagasi nullis. Mida Patsy ka ütles, noh, kui lähevad jalad alt ja sa jälle siin maas vedeled, siis oleme omadega alguses tagasi, aga me praegu üritame. 40 min vetsu ja tagasi. Jube, raske ja võttis täiesti läbi. Ka moraalselt. Kuigi ma sain juba rohtu, siis ikkagi, selg terve öö valutas ja magada väga ei saanud.
Reede.
Hommikul sõin, et saaks kohe rohtu võtta, ma olen üks nendest, kes rohu mõju kohe tunneb, see ei pruugi alati olla see, mida vaja, aga ma tunnen, kui kehas tööle hakkab. Hakkas kaa.
Loomulikult jätkasin voodi peal venitamise ja igast harjutustega, jõin vett, väga oluline.
Patsy tuli varem lõunalt koju, et saaksime vetsus käia. Aega võttis palju vähem, aga valus ja rakse oli ikkagi.
Uurisin igast masinate kohta - käimisraamid ratastega jne. Tugiraam ratastega on muide rulaator (naer). Vb ka kaenlaalune kark, mis võtaks ülakeha raskuse maha jne.
Kuna ma olen oma seljatugevdamise harjutuslehe kuhugile ära pannud ja ma ei saa seda ilmselgetel põhjustel otsida, siis otsisin netist seljaharjutusi ja leidsin paar päris asjalikku saiti, mida teha, kuidas teha. Ägeda valu leevandamised harjutustega jne.
Tore oli, et nii mõndagi asja ma juba ise oma enese keha tunnetamisega juba tegin ja teadsin ning sain lihtsalt üksikud nüansid juurde. Neid seljatugevdavaid harjutusi ma nkn teha ei saa hetkel. Seal pole hetkel tõesti ühtegi, mida veel teha saan. Ka eelmisel korral alustasin, juba siis kui kõndida ja liigutada sain, kolme harjutusega ja sain 10 peale lõpuks. Seega, tuleb sama asi ja nüüd pingutan veel. Oluline on pingutamise vahel lasta seljal puhata.
Eile siis (reede), tundsin juba, et rohi mõjub ja põletikuline valu on vähem, et ma pean hakkama end rohkem liigutama. Püüdma ise püsti saada jne.
Ütlesin töönädala lõpuks koju tulnud Patrikule, et nüüd teeme ühe ringi korterile peale. Aega võttis, tuli valuhoog, sest pidin ühest juhtmest üle astuma, mis oli nii vale kui olla sai, aga saime hakkama. Natuke vedelesin ning siis tegin Patsyle esimese toreda üllatuse: ta istus elutoas arvuti taga, kui ma ise püsti tõusin, ning elutuppa liikusin. Kõik kepi najal, muidugi.
Märkida tuleb, et kuigi Patsy niisama ka superluks on olnud, siis kõige olulisem on nali ja naer. Hästi palju tüüp ilkus ja tegi nalju ja kuigi mul on hirmus valus naerda ja aevastada ja ka kohida, siis noh, see nali on ikka kõige parem.
Itsitasime terve eilse õhtu, eks oli ka põhjust, tüüp oli mu üle uhke, et mingi noor orav laseb korteris ringi. Ta juba spekuleeris, et see kõik on suur tähelepanu katse, et kui ta magab või teises toas on, siis ma pean magamistoas tantsupidusid maha ja kui ma ta silme alla satun, siis on kurb nägu peas ja oioi, küll on valus (naer)
Ja noh, uhke värk, täna käisin ise hommikul vetsus, Patsy magas. (töövõidud)
Eks see taastumine võtab nüüd natuke aega, aga biokeemiaga end mõjutades saan sellest kõigest kindlasti üle.
Olulised tugipunktid siis, kuidas ma sain püsti ja liikuma:
1. moraalne tugi, kõik need head ja armsad, kellele sain oma hetkelise nutu ära nutta ja halada, kes häid sõnu ja mõtteid mu poole teele saatsid. Lasid mul olla korraks nõrk ja haavatav. Ma ei tundnud ennast üksi ja ka selles mõttes, et kogu moraalne tugi ei jäänud Patriku kanda, mis on väga rakse ka mulle, sest sa tegelikult tunned ja näed, kui raske su kõrval oleval inimesel on, eriti kui ta ei saagi sind aidata ja talle endale tuleb ka masekas peale. Üsna häbitult jagasin seda kõigiga, kes lasid. Suuuur tänu ja laav teie pihta! Siit ka minu soovitus - ära kapseldu ja tõmbu endasse liigselt, mingi hetk on seda vaja (kui ma maas vedelesin, oli minu moment üksi olla), jaga sõpradega oma valu ja lugu. Või kui valu ja lugu on eriline ja teistel on ehk liiga piinlik sinu olukorrast kuulda, siis tõesti on tugirühmadest abi. On ka foorumeid või jututubasid, kus saab rääkida oma murest nii avatult kui võimalik. Oluline on, et ei tunne end üksikuna.
2. ma võtsin positiivse hoiaku ja kuigi on valus, ma naeran oma olukorra üle ja tähistan iga pisikest saavutust kui suurt võitu. Teen ise endale nö hüpnoosi - mul on super selg ja jalad ja ma olen terve nigut noor orav!
Positiivsus ja rahulolu toodab endorfiine - looduslik valuvaigisti.
3. ma liigutasin end kohe, ka pikali olles, igat pidi kuidas ma sain, ma tegin seda. Selle pärast ka kõndisin neid väikeseid otsi toas edasi-tagasi, sest jalgadesse on vaja tugevust ja tuimust vähendada - ainult reaalne kõndimine aitab.
4. ma ei õppisin valu mitte kartma ja valust üle olema. Mitte küll üle pingutama. See on väga oluline vahe, ma pingutan jah, et jõuda siia või sinna, aga siis puhkan selga ja liikmeid. Lihtsalt, kui valu tuleb, siis ei tohi krampi minna, hingan sügavalt ja saadan selle valu pikalt.
Nüüd tuleb siis edasi lahingplaan, mis ei saa kindlasti kerge olema ja protsessid on palju pikemad ning tulemused ei saa nii kiirelt käega katsutavad olema, aga hoiame pea püsti, selja sirge ning teeme supertulemusi. (naeratab)
Suudlen Mummut, Patsyt, Annikat, Laurat, Villut, kes minu jaoks hästi palju abiks olid!
Laavi ka teiste pihta ja fak it - ma olen ikka üks õnnelik jubin selles ilmas (naeratab)
13.03.16
reclaiming myself
Kogu laav, mis minu sees on ja inimesed üldiselt on mulle armsad, tuleb osaliselt suunata mulle endale.Mitte kõik inimesed pole mulle armsad. Eiti need, kes teisi alandavad jne
Eks neilgi on oma bullshit, mis neid selliseks on teinud ja jõle kerge on inimesi maha teha, sest nad on jobud. Raskem kindlasti on püüda neist aru saada ja mitte rämedalt närvi minna.
Kuigi küsimus, kust tuleb kurjus, on aktuaalne. Närvi minemise asemel olen nõutu ja kurb.
...a praegu suva nendest teistest inimestest, kes mind närvi ajavad.
Olen püüdlemas nö uutesse dimensioonidesse.
Jah, teisi peab armastama, aga kui ennast ei armasta, siis on teistega ka raske.
Tõukan tagant end ja üritan suuremat hoogu sisse saada juba alustatud protsessile.
See kõik pole kaugeltki nii lihtne, kui esmapilgul tundub:
1. on mingid ideaalid, mille poole püüelda
2. märgid need verstapostid enda jaoks maha
3. protsessi käigus ideaalid muutuvad
4. jõuad kuhugile
Kogu protsess on algusest lõpuni erakordselt põnev.
Aga see kolmas punkt on nii äge! Või noh, ma lähen hullult pöördesse ja olen rahul enesega, kui see juhtub.
Teatud tegevuste, teadmiste läbimine on selleks, et kasvada ja areneda - ja eesmärk on olla mingi enese ideaalne variant läbi selle. Kui see ideaal areneb ja muutub, siis on ilmselge märk, vähemalt minu jaoks, et lähen õiges suunas.
Ma mõõdan muidugi asju mingisuguse headuse (hea ja mõistev) mõõdupuu järgi. Kui ma ei muutu õelamaks, siis sobib. Ma ei taha olla vastik õelutse ja kui see ei lisandu kuidagi sellele ideaalile, siis on chill.
Ma olen sellest palju jahunud, kuidas minu "ideaal" kohe kindlasti ei ole mingi üldine naiseks olemise ideaal.
Küll olen enese jaoks avastanud olulisuse: tahan olla inimene. hea inimene, tore inimene, arukas inimene. Rõhk on inimene olemisel, mitte naine, tütar, õde, elukaaslane.
Ootaks teistelt inimestelt rohkem ideaalse inimese poole püüdlemist. Jah, me ei saa ega peagi alati eralduma oma etteantud/valitud sugudest, nahavärvist või ükskõik mis identiteedilisest aspektist, mis on vähem või rohkem ilmselge. Kuid kas poleks maailm kuidagi palju lihtsam/parem, kui me austaks ja hindaks teineteist kui inimesi ja ei eraldaks lahtritesse noor, vana, mees, naine, puudega ning lihtsalt arvestaks teineteise vajadustega, sest ollakse mingis aspektist teineteisest erinev?
Aga minust!
Minu parim ja hea mina on looulikult elukestev protsess ja tõesti südamest loodan, et ma ei muutu kunagi selleks kõiketeadjaks jobuks ning olen valmis õppima uusi asju nii sisemiselt kui välimiselt.
Ja see laav, see on vaja suunata endale, vähemalt mingi korralik ports seda.
...kui see "annan endast kõik ära, et saada rohkem juurde, võita ja olla õnnelik", see jääb. (naeratab)
Ja mõni päev, kui ma pole nii emo, siis ma vb kirjutan vähe ratsionaalsemalt ja karmimalt elust, täna pole see päev.
Suudlen
08.03.16
15.01.16
Kui mu süda...
Ära kustu eales. Ei iial su säde kao. S a oled i m e l i n e.
Sa ole täht ja teiselt planeedilt.
Sa oled länud tagasi omade juurde.
http://youtu.be/R2LQdh42neg
Tellimine:
Postitused (Atom)