Kui ma ei ole mõne kino projektsioonis, siis ma joon kusagil maailmaklassi õlut!
Homsega saab kinooktoober läbi - 2 seanssi Artises ja elu on jälle normaalne. Kuni PÖFFini, muidugi, siis lendab kõik uppi ning on sellises veidras olekus kuni aasta lõpuni.
Aga selleks, et kinooktoober läbi saaks, pean ma tegema veel lõikumist/toimetamist.
Tänane öö on subtiitrite päralt!
Jätame oma väikese pesaga hüvasti, veider tunne on sees ning mingid inimesed hakkavad varsti minu magamistuppa kiikama. Loodetavasti siis, kui mind ennast kodus pole.
Keegi kusagil pakub pisikest, odavat korterit, kuhu 2 inimhinge ja VÕIB-OLLA 1 klaverhing võiks mahtuda?
Mul vahel jookseb juhe kokku.
Noh, eriti siis kui ma kusagil kedagi näen midagi, mida mitte ei usu.
See kui teavad persoonid, kellest mitte mingil juhul ei ole uskuda, et nad võiks olla kellegagi koos, sest nad pole paardumiseks ette nähtud, nad on sellised, kes tahavad ja vajavad ja omavad OMA ruumi ning aega jne; KUI NEED (või siis see) isik(ud) sinust raamatupoes mööda libisevad, kellegi käsi nende käes ja imearmas ümar kõhuke ees.
Mida teeb siis kookujooksutatud juhtmega mina?
Hiilib siit poolt ja sealt poolt ümber nurga ja vaatab, kas see imeline inimene, kes pisikest inimolendit enda sees kannab, on minu terve mõistus ja muidu vapper või on nagu muu seas endale teisiku suure linnas soetanud.
Tuleb välja, et nii ongi ja mina ei teadnud. AGA kui ma oleks viimaselle kokku lepitud kohtumisele ilmunud, siis vast ikka teaks küll :)
Kriipi hiilimine on nõme, aga see vaatluse tulem tekitas sellise laia naeratuse näole :)
See naeratus ei tahtnud kuidagi ära minna - keegi, kes on eriti normaalne, saab lapsevanemaks. Lõpuks ometi! Mul on hea meel.
suudlen
