Kogu laav, mis minu sees on ja inimesed üldiselt on mulle armsad, tuleb osaliselt suunata mulle endale.Mitte kõik inimesed pole mulle armsad. Eiti need, kes teisi alandavad jne
Eks neilgi on oma bullshit, mis neid selliseks on teinud ja jõle kerge on inimesi maha teha, sest nad on jobud. Raskem kindlasti on püüda neist aru saada ja mitte rämedalt närvi minna.
Kuigi küsimus, kust tuleb kurjus, on aktuaalne. Närvi minemise asemel olen nõutu ja kurb.
...a praegu suva nendest teistest inimestest, kes mind närvi ajavad.
Olen püüdlemas nö uutesse dimensioonidesse.
Jah, teisi peab armastama, aga kui ennast ei armasta, siis on teistega ka raske.
Tõukan tagant end ja üritan suuremat hoogu sisse saada juba alustatud protsessile.
See kõik pole kaugeltki nii lihtne, kui esmapilgul tundub:
1. on mingid ideaalid, mille poole püüelda
2. märgid need verstapostid enda jaoks maha
3. protsessi käigus ideaalid muutuvad
4. jõuad kuhugile
Kogu protsess on algusest lõpuni erakordselt põnev.
Aga see kolmas punkt on nii äge! Või noh, ma lähen hullult pöördesse ja olen rahul enesega, kui see juhtub.
Teatud tegevuste, teadmiste läbimine on selleks, et kasvada ja areneda - ja eesmärk on olla mingi enese ideaalne variant läbi selle. Kui see ideaal areneb ja muutub, siis on ilmselge märk, vähemalt minu jaoks, et lähen õiges suunas.
Ma mõõdan muidugi asju mingisuguse headuse (hea ja mõistev) mõõdupuu järgi. Kui ma ei muutu õelamaks, siis sobib. Ma ei taha olla vastik õelutse ja kui see ei lisandu kuidagi sellele ideaalile, siis on chill.
Ma olen sellest palju jahunud, kuidas minu "ideaal" kohe kindlasti ei ole mingi üldine naiseks olemise ideaal.
Küll olen enese jaoks avastanud olulisuse: tahan olla inimene. hea inimene, tore inimene, arukas inimene. Rõhk on inimene olemisel, mitte naine, tütar, õde, elukaaslane.
Ootaks teistelt inimestelt rohkem ideaalse inimese poole püüdlemist. Jah, me ei saa ega peagi alati eralduma oma etteantud/valitud sugudest, nahavärvist või ükskõik mis identiteedilisest aspektist, mis on vähem või rohkem ilmselge. Kuid kas poleks maailm kuidagi palju lihtsam/parem, kui me austaks ja hindaks teineteist kui inimesi ja ei eraldaks lahtritesse noor, vana, mees, naine, puudega ning lihtsalt arvestaks teineteise vajadustega, sest ollakse mingis aspektist teineteisest erinev?
Aga minust!
Minu parim ja hea mina on looulikult elukestev protsess ja tõesti südamest loodan, et ma ei muutu kunagi selleks kõiketeadjaks jobuks ning olen valmis õppima uusi asju nii sisemiselt kui välimiselt.
Ja see laav, see on vaja suunata endale, vähemalt mingi korralik ports seda.
...kui see "annan endast kõik ära, et saada rohkem juurde, võita ja olla õnnelik", see jääb. (naeratab)
Ja mõni päev, kui ma pole nii emo, siis ma vb kirjutan vähe ratsionaalsemalt ja karmimalt elust, täna pole see päev.
Suudlen
