Täna olnud imeline päev.
Ärkasin vara, tegin õele hommikukohvi, saatsin ta ära ja siis magasin peaaegu poole kaheni.
Ärkasin sõnumi peale: Meie kaks. Ja sisaldas see ka pilti.
Keegi, kes on väga äge - meie kaks fanaatikut, meie fanaatilises keskkonnas.
Mul on elus olnud ohtralt armumisi, see inimene on kindlasti mu salajane, mitte nii salajane, armastus. Meil on oma pisikene ära tundmine, seega hea on teada, et keegi on veel lollakas mingis väga veidras asjas. Raske on sellist inimest mitte armastada.
Tööle jõudes ja natuke humalamaailmas surfates, äratati mind ekraani sisse uppumisest järjekordse üllatusega - Jaanika tõi SIPi oma esivanemad. Jah, mind külastasid ema ja isa Sokman - minu Jõhvi kasuvanemad. 5 aastat pole u näinud?
Kuidagi eriti soe ja liigutav oli.
Siis see paratamatu tunne, et mind on elus paljude asjadega õnnistatud, tuli nagu suur tulv ja laine mu peale.
Kogu selle ilu ja õnne teise küljena saabus see nn rumal rahutus.
Märkan hoolikalt meisterdatud mulli, milles on "hea ja turvaline".
Mulli põhjus on hirm ja seda hirmu kaotada on praktiliselt võimatu. Tunne on küll selline.
Ma ei tee mitte midagi, sest mul on hirm ja mitte nii väga hirm ebaõnnestuda, kui hirm õnnestuda.
Või või kusagil seal vahel.
Väga diip.
Sellest siis teistsugune nimkiri
Mu süda
Suudlen
Marii
