- Kas me tuleme veel tagasi?
- Kes ma sulle õige olen? Mingi ennustajamutt?
- Tuleme või ei tule?
- Mina ei tule.
Naine lõi autoukse pauguga kinni. Käed värisemas, vihapisarad mööda põski alla voolamas.

- Persse.
- Ära vannu, see ei sobi sulle.
Naine vaikis. Ta sõitis rahulikult edasi.
- Ja kuhu me läheme?
- Ma ei tea, aga siis koju.
- Mida?
- Mis totakas küsimärk, ma ei tea, kuhu ma praegu lähen, aga mul on vaja maha rahuneda.

Nad sõitsid alguses sihitult vaikuses. Külavaheteed. Üksikud majad. Mets.
Peatusid lõpuks eitea kus. Mehe meelest. Naine läks välja.
Mees istus ja ootas ja läks siis järgi.
Kõrge kaldaga järv.
Naine kiskus end alasti, astus järve. Mõne hetke seisis vaikselt põlvini vees.
Ma alati mäletan vett. See kui väga ma teda kardan, kui pehme ja tugev ta on. Kui väga ma temast hoolin, kui väga vajan, kui väga armastan. Ma ei suuda olla ilma veeta. Hingan sind ja sa puhastad mu.
Väljas oli juba hämar. Mees jälgis ärevusega peanuppu, mis eemal keset järve edasi liikus. Ta teadis, et ei saa ära kaduda, ta teadis, et peab olemas olema, ta teadis.
Naine astus järvest välja. Ta nägi kurnatud ja nukker välja.
- Ma saan aru kui sa minna tahad. Äkki ongi parem kui me mõnda aega ei kohtuks.
Ta kattis kõrvad karjuvate mälestuste kaitseks ning ta keha tõmbas justkui valudes kõverasse.
SUL POLE ENAM SEDA, SEE SAI OTSA! 
- Kes sa oleks parema meelega? Lind või kala?
- Mitte kumbki. Oleksin parema meelega inimene. Palju parema meelega.
- Sa ei tahaks siis praegu ära lennata?
- Ära palun ole jobu. Läheme koju, võtan oma asjad ja jätan su selle dilemma üle juurdlema.







Tuleb välja, et inimesed ei saa alati teineteise jaoks olemas olla. Vähemalt mitte mitte kõik inimesed.

It's a HOT lady!

Kuuma ilma ja külma ning tõsiselt maitsva õllega!
Ma olen üsna kindlalt kristliku kasvatuse produkt ja naiste emantsipatsioon ning kole lõhekala, mis siinmail vohab, on küll mured, millega suudan samastuda, aga üksikud asjad on juba seukesed, mis hakkavad vastu.
Ma ei taha, et minu enese arusaamu, mugavussaarekesi jmt kummuli lükataks ja öeldaks - häh! sina ei tea midagi.
Vb muust maailmast mitte, aga mu oma head enesetunnet ikka. Teiste arvelt seda teha pole muidugi hea, aga miks teised võivad oma maailma parandada minu arvelt?
Kui tahan olla lokkidega blondiin, kes ennast mõnikord meigib ja raseerib teatud piirkondadest, siis teen karuteene teistele naistele?

See "tore" retoorika hakkab kaduma. Mõistan ka seda feministi valu, kuigi rinnahoidjaid ma veel põletama ei kiirusta, sest mul on neid vaja.
AGA vaadates Venust... :)
Film on siinkohal ideaalne, et aru saada, KES ON NAINE!
Jumalanna! Ning jumalustega ei mängita!
Nad maksavad valusalt kätte.
Hea, hea, hea.
Pole kindlasti kõigi teetassike. Kõik ei saa ka pihta.

Kuid Polanski on mugava huumoriga pihku itsitav mees, kes peeglissegi vaadateski turtsatab ja tuleb välja, et on sisimas ka feminist.