- Kas me tuleme veel tagasi?
- Kes ma sulle õige olen? Mingi ennustajamutt?
- Tuleme või ei tule?
- Mina ei tule.
Naine lõi autoukse pauguga kinni. Käed värisemas, vihapisarad mööda põski alla voolamas.

- Persse.
- Ära vannu, see ei sobi sulle.
Naine vaikis. Ta sõitis rahulikult edasi.
- Ja kuhu me läheme?
- Ma ei tea, aga siis koju.
- Mida?
- Mis totakas küsimärk, ma ei tea, kuhu ma praegu lähen, aga mul on vaja maha rahuneda.

Nad sõitsid alguses sihitult vaikuses. Külavaheteed. Üksikud majad. Mets.
Peatusid lõpuks eitea kus. Mehe meelest. Naine läks välja.
Mees istus ja ootas ja läks siis järgi.
Kõrge kaldaga järv.
Naine kiskus end alasti, astus järve. Mõne hetke seisis vaikselt põlvini vees.
Ma alati mäletan vett. See kui väga ma teda kardan, kui pehme ja tugev ta on. Kui väga ma temast hoolin, kui väga vajan, kui väga armastan. Ma ei suuda olla ilma veeta. Hingan sind ja sa puhastad mu.
Väljas oli juba hämar. Mees jälgis ärevusega peanuppu, mis eemal keset järve edasi liikus. Ta teadis, et ei saa ära kaduda, ta teadis, et peab olemas olema, ta teadis.
Naine astus järvest välja. Ta nägi kurnatud ja nukker välja.
- Ma saan aru kui sa minna tahad. Äkki ongi parem kui me mõnda aega ei kohtuks.
Ta kattis kõrvad karjuvate mälestuste kaitseks ning ta keha tõmbas justkui valudes kõverasse.
SUL POLE ENAM SEDA, SEE SAI OTSA! 
- Kes sa oleks parema meelega? Lind või kala?
- Mitte kumbki. Oleksin parema meelega inimene. Palju parema meelega.
- Sa ei tahaks siis praegu ära lennata?
- Ära palun ole jobu. Läheme koju, võtan oma asjad ja jätan su selle dilemma üle juurdlema.







Tuleb välja, et inimesed ei saa alati teineteise jaoks olemas olla. Vähemalt mitte mitte kõik inimesed.