Kuuma ilma ja külma ning tõsiselt maitsva õllega!
Ma olen üsna kindlalt kristliku kasvatuse produkt ja naiste emantsipatsioon ning kole lõhekala, mis siinmail vohab, on küll mured, millega suudan samastuda, aga üksikud asjad on juba seukesed, mis hakkavad vastu.
Ma ei taha, et minu enese arusaamu, mugavussaarekesi jmt kummuli lükataks ja öeldaks - häh! sina ei tea midagi.
Vb muust maailmast mitte, aga mu oma head enesetunnet ikka. Teiste arvelt seda teha pole muidugi hea, aga miks teised võivad oma maailma parandada minu arvelt?
Kui tahan olla lokkidega blondiin, kes ennast mõnikord meigib ja raseerib teatud piirkondadest, siis teen karuteene teistele naistele?
See "tore" retoorika hakkab kaduma. Mõistan ka seda feministi valu, kuigi rinnahoidjaid ma veel põletama ei kiirusta, sest mul on neid vaja.
AGA vaadates Venust... :)
Film on siinkohal ideaalne, et aru saada, KES ON NAINE!
Jumalanna! Ning jumalustega ei mängita!
Nad maksavad valusalt kätte.
Hea, hea, hea.
Pole kindlasti kõigi teetassike. Kõik ei saa ka pihta.
Kuid Polanski on mugava huumoriga pihku itsitav mees, kes peeglissegi vaadateski turtsatab ja tuleb välja, et on sisimas ka feminist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar