Seelline kole lugu, jah. Pole Õntsu sees ja vurtsust pole juttugi.

Vatap seda asja.
A te vaadake niikaua seda

Ei taha klišeesid õhku visata või midagi (kuigi mul see nkn kombeks on), aga leian, et olen väga privilegeeritud. Olen kohanud inspireerivaid inimesi, näinud suurepäraseid filme ja lugenud fantastiliselt häid raamatuid. Olen saanud kuulata muusikat, mis äratab ja erutab iga raku kehas ning õigel hetkel õigeid helisid tunda saanud. Mind on puudutatud ja mina olen kedagi puudutada saanud.

Deem, inspi on ja nüüd hakkan tegema igast asju.

Ma muutsin seda, kes ma olen.
Ma mõtlesin end teiseks inimeseks. Ma mõtlesin end selliseks nagu ma olen.
Veidraid asju ikka juhtub. Hirmsaid asju ikka juhtub. Hirmsaid ja veidraid juhtub.
Kunagi ei arva, et need sinuga juhtuvad. Loed ja kuuled nendest, aga ei arva, et sinuga juhtub.
Tagasi vaadata on veel vara, aga edasi veel minna ka ei saa. Vahekokkuvõte?
Kui ei midagi muud, siis igasugused pisarad on vast teretulnud.
Kurb tohib olla ja peabki, kui on kurbus sees. Veider on kogu praeguse juures see, et ma ei tea, millal mu kurbus tuleb. Ei tea neid nuppe, mis lülitavad sisse kurva või pisarad.

Ma ei taha kellegagi sellest kõigest rääkida.
Ükskõik mida keegi soovitab või ütleb, siis see tundub kohatu. Ma ei ole kellegi peale pahane või oma kogemustega üleolev, lihtsalt siia ei sobigi midagi.

Siis saad aru, et kui kellelgi on mure, kurbus ja tahad aidata, siis parim on lihtsalt kellegi kõrval olla. Isegi kui oled täpselt sama asja kogenud, siis ei saa anda juhiseid, mis on õige või vale, mida teha nüüd. Võib jagada kogemusi, aga oma tee pimedusest päikese kätte peab igaüks ise leidma.

Kuidas ma tean, et mu süda on puru?
Ma ei ole kogu aeg kurb, valus ei ole kogu aeg.
Tükid on eri kohtades, laiali.
..nüüd tuleb nad ainult ükshaaval kokku korjata.