Mul on nimi

Nimeta elada on kuidagi kurb. Tean inimesi, kes elavad nimeta. Neil lihtsalt pole nime. Aga meie päris nime ei tohi keegi teada, see kuulub ainult meile. Vahel ma unustan ära, et mu nimi kuulub ainult mulle, seda tean ainult mina. Mitte kusagil pole siin ilmas kedagi, kes omab mu nime, mu elu, mu tundeid ja olemust. See kuulub vaid mulle. Minule ja ei kellelegi teisele. "SEE ON MINU ELU!"

paanika-jaanika

Täna on paanikahood. Vastikud ärevused ja muu säärane. + pea on vatti täis.
Nõme on avastada, et ma ei suuda enam oma emotsioone kontrolli all hoida. 1 kord olin puhkuse ajal samasugune, aga ma ei tea, mis see siis nüüd on, et tunded tulevad nagu tammi tagant tagant - kui keegi/miski ajab vihale, siis ma vihastan ja häälekalt. Ja kõik näevad, et ma olen vihane.
Kurja juur võib loomulikult peituda ravimites, mis on üsna kanged. Sest enamasti on seukesed hetked armastusväärse masenduse ja morbiitsusega looritatud.
Hetkel mitte. Kui seisatan, siis ei ole "oioi, mul on nii raske ja halb elu", vaid "chill, kõik on chill".
Alati vasardab muidugi kuklas seesama "ma tahaks kaa ilus olla" ja veel klassikaline "tra, mu elu on nii tühja olnud", aga no need ei ole päris probleemid või vähemalt noist saab üle olla.

Veider tahtmise tunne on täna. Tahaks nagu midagi. Ja üldse ei tea, mis see olla võiks.


....suudlen

Läila õhtupoolik (valu ja veidrad ravimid)

Kui ma olen haige või on muud moodi kehva, siis keha hakkab end ravima veidral moel.
Miskised loomingulised mahlad hakkavad voolama ja on vaja dreeni lasta. Häälitsused, helid, stopkaadrid, värvid - hakkavad sees elama. Lihtsalt nirisevad välja, koos paha olemisega. Üldsegi mitte koledad, see on see veider osa, et ilusad asjad tulevad välja.
Sõnad jäävad küll siis hoopis kinni  või noh, oleneb. Kuid parimad sõnad on seni tulnud (enamasti) puhtast, selgest ja üldsegi mitte nii räpasest ja korratust olemisest nagu hetkel peal.
Nüüd, siis jälle olen hetkes, kus sõnadest jääb puudu.
Muidugi, kõik ju kirjutavad kogu aeg, keegi ei loe enam tänapäeval. Mina ei loe üldse näiteks. Hmm, äkki lugedes saab sõnu? Just sõnalised ideed on kehvaks jäänud, kuigi need teisedki on vaikima hakanud.
Vanasti oli lihtne, ma nägin väga ägedaid unenägusid ja inspiratsioonilaks käes, aga nüüd ma ei maga üldse, mis unenägudest siin rääkida saab. Kuigi "vanasti" ma ka ei maganud. Ometigi.
I'm not that lucid anymore with my dreams.

Kurb on, et ma pole veel leidnud eesti suleseppa, kes suudaks minus mõnuvärinaid tekitada. No üldse pole sattunud kellegi sellise kirjatüki otsa, mis paneb sõnu ahmima.
Ma muidugi ei loe üldse. Eks asi ongi vast selles, et ma pole kunagi väga paaniliselt otsinud, kui siis ainult muusikat. Kirjandust mitte.
Seda enam on vapustajad, kuidagi ... raputavad rohkem. Nad ise tulevad minu juurde.
Vahel muidugi peab otsima ja leidma, leidma peab. Ainult otsimisest ei piisa. Siis muidugi on veel see teema, et tuleb ära tunda, kui oled koju jõudnud.
Õnneks on neid, kes tekitavad koju jõudmise tunnet.
Inimestega on sama. Mõnega oled koju jõudnud. Ja side on tugevam, kui vahemaa või seinad. Või sõnad. Saab sõnadeta hakkama ja oledki seal rannas vaikides merd vahtides või voodis lakke passides või kamina ees keras või nendes villastes pehmetes sokkides piparmünditeega.

Asisematest asjadest:
puhkus oli geniaalne - sai veidi ringi sõidetud ja põhilne, et sai niisama oldud ja puhatud.
Eile sai viimast puhkuse päeva tähistatud ja tulevat sünnpäeva kah - sain geniaalseid kingitusi. Kõige ägedam on vast see, et lähen Feisti kuulama Kadriorgu - imeline kink ikka.

Rohud hakkavad mõjuma, pean lõpetama.

Suudlen