Täna(eile) oli Wim Wenders'i Alice in den Städten, 1974.
Midagi väga ilusat ja puhast.
Midagi häirivat ja rahustavat.
Lugu sellest kui 9 aastane tütrukutirts, kelle ema oma hüsteerilises armastuses/ahastuses lapse võhivõõrale sokutab, on justkui niisama ilma peale jäetud. Ja siis rullub härra ja tirtsu vahel sõprus, kus üks tunneb teise mitte lihtsalt vastutust, vaid suudab olla lausa isa eest. Ning neiu, nagu tirtsud ikka, ei salli kui isafiguurid oma tähelepanu üdini neile ei pühenda. Ning see kõik on linnades ja linnadesse sõitmise ja mustvalge maastiku taustal, kus juuakse coca-colat klaaspudelist, ettekandjad on mehed, kes kannavad valgeid pintsakuid ja Chuck Berry esitab mõne loo.
Film on situatsiooni arvestades (mida keegi tänapäeval sellest olukorrast arvaks?!?), kui 1 hotelli lõik välja arvata, kus on korraks pisaraid ja kärkimist, rahulik ja vaikne. Ei teki suuri hüsteerijaid või liiga tugevaid emotsioone. Kõike vihjatakse nagu päris elus.
Ja ilus on ka, sest peategelaste vahel on mingisugune veider teineteise mõistmine ja mõlemad on teineteisele vajalikult.
Aga ilust rääkides:
Teisipäeval oli Red Shoes, 1948
Asi oli nii ilus, et võttis hingetuks ja ma peaaegu unustasin oma tööd teha.
See tants, see muusika ja need värvid.
Niisiis päev 1 läbitud.
6 veel.
Suudlen
