Lambist

Ma elan mingis veidras maailmas - tuled põlevad, tuled kustuvad.
Hommikul ärkavad inimesed üles, panevad tuled põlema. Toimetavad oma hommikuseid asju. Lähevad siis tööle ja kustutavad enne lahkumist tuled ära.
Jõuavad tööle. Esimese asjana panevad tuled põlema. Kui tööpäev saab läbi, siis tuled pannakse jälle kustu. Üks osa meie tööst on tulede klõpsutamine. Põlema ja kustu.
Jõuavad koju, tuled põlema. Enne uinumist jälle kustu.
Klips-klõps. Klips-klõps.
Tuled põlevad. Tuled kustuvad.

Suvel on aga veidram veel - peaaegu üldse tulesid ei panda põlema ega kustutada. Nii valge on lihtsalt. Isegi öisemal ajal.
Kui siis ainult külmkapituluke. Tunned nälga või tahad külma jooki, avad külmiku ja tuli läheb põlema (täitsa ise, pole vaja klõpsutada) ning ukse sulgedes läheb tuli ka ise kustu. (klips-klõps)

Kui ma laps olin, siis olin ma väga kindel, et tuli külmkapis põleb kogu aeg, kuigi vanemad ja õde vastupidist kinnitasid.
Ma proovisin korduvalt väga vargsi külmikuust paotada ja ta alati põles, kui ma ukse kuidagi lahti sain. Uskusin, et see oli kaval tuluke, kes teadis, et keegi tahab kapi sisuga tutvuda. Hiljem, kui jõudu oli käes rohkem, siis sain ust ka nii vaikselt paotada, et tuli põlema ei läinud. Pettumus oli väga suur, kui tuli ei teadnudki, et ma ukse taga olin.
Ma mäletan vanaema vana külmakappi ja selle tuld, mis natuke väreles nagu ka mina, sest Nanal oli alati mingit kommi seal, mis suu magusaks tegi. Või pudel coca-coola või pepsiga, millest lonksu sai võtta.

Nana aga ei armastanud viimastel aastatel üldse tulesid põlema panna, elektriga tulesid siis. Kohati selle elektri kalliduse pärast, tahtis kokku hoida. Aga mina arvan, et talle sobinud elektrivalgus üleüldiselt. Ma märkasin seda juba varem tema puhul. Talle meeldis ahju või pliidi all tulukest jälgida või värelevat küünlaleeki silmitseda. Ta põletas aina küünlaid ja elutoa seinad olid kergelt nõgised. Enam ei ole. Nüüd on kõik ära pestud ja ületapeeditud. Nagu Nanat poleks seal olnudki. Kõik on teisiti.

Vanasti põletatigi elusamat tuld. Gaasilambid ja veel enne seda süüdati lõkkeid ja küünlaid. Nüüd tehakse seda ainult erilistel puhkudel või selleks et meeleolu luua. Keegi ei klõpsutanud midagi. Nüüd võetakse sellised toimetused ainult eriliselt ette. See pole enam vajadus. Vähemalt linnas elades kuid ka maal elades on tule tegemine soiku jäämas.

Vanasti praksusid tuled. Nüüd käivad klips-klõpsud. Aina enam ka piiksud, kuid ka piiksude aeg on läbi saamas. Aegreleed ja liikumisandurid. Need viimased küll praegu klõpsutavad enamasti.

Ma elan veidras maailmas - tuled põlevad, tuled kustuvad.

Lääbakil üliinimene, läbust läbi

Ma olen naine.
Iseseisev ja tugev naine, kellel on oma foobiad ja absurdsused. (need viimased olid tasakaalustamiseks)
Olen ilus ja omamoodi.

Kõik naised on, mõni mõnda rohkem, mõni mõnda vähem.
Paljuski on minu "probleem" selles, et ma pole kaasajooksik. Aga asi pole selles, et ma kõigest väest üritan "eriline" olla või teistest erineda. Ma olen lihtsalt natuke totu - ma ei oska, ega kohati ka taha, olla väljaspoole kasti. Igast kasti sees püsimisega on mul kah aegajalt probleeme.
Niisiis, olen määratluses, mis pole ära määratletud. Nii on üsna mõnus, aga vahel tahetakse silte ja piire, siis tekib kahetine olek. Ise oled nagu rahul, aga kui hakatakse arvamusi küsima, siis oled seal, kus võid ju midagi arvata, aga see pole päris sinu teema. Või siis arvad vastupidist. Või jätab täitsa külmaks.
Paljudel on vast nii.
Kehvem on aga see, kui ühest või teisest arvamusepügalast (või selle puudumisest) pistetakse sind äkki teiste poolt mingisse kasti, silt külge ja selline sa nüüd oledki.
Muidugi, mul suva, mis need teised arvavad, ma võin ju ringi käia kast jalge otsast töllerdamas, sildiribalad küljes, ega see mind selleks ei tee, mida teie tahate minust arvata. Vahel aga avastad oma õndsas olekus, kellegagi kohtudes või tuttavaks saades, et nemad on sinust juba arvamuse kujundanud, teiste abiga. Aitäh muidugi, teised. Selliste puhul on "vahva", et oma nägemust tahetakse ka jägmistele selgeks teha. Niisuguseid on vahva kõrvalt vaadata, kui juhtud teada saama, et vahi-vahi, mis jutud liiguvad. Itsitada pihku.
Paremal juhul, ja see variant meeldib mulle aga väga väga, loovad inimesed sinust arvamuse läbi sinuga vahetult suhtlemata, sind kõrvalt vaadeldes ja jälgides. Enamasti ei jäta ma vist väga positiivset muljet või u sellist arvamust (et oi, temaga ma küll kunagi sõbraks ei saa)ja nagu olen ka teada saanud, siis just selle määratlematuse pärast. Ja siis ma jätan veel inimestele arukat muljet, vahel ka nendele, kes mind juba teavad kah. Mingites aspektides on see vast tõsi, aga üldiselt pean oma vaimset võimekust keskmiseks. Arulage suudan enamuse ajast olla.

Jajah...
Ma igatsen tsiviliseerituid ja mõistlikke vestlusi oma elus. Argipasa teeb pasaks see, et ta hakkab muutuma ühtäkki olulisemaks kui see, mis sind arendab ja edasi viib. Persetad diivanil ja isegi kui loed midagi asjalikku, siis tõenäoliselt kauem kui 30min vastu ei pea.
Lähed ja koristad pigem või sorteerid sahtleid või paned pesu pesema, et ei külitaks niisama (PÄRISELT?!?)
Mitte, et korra hoidmine ja puhtuse pidamine mingi paha asi oleks, aga et see ongi SEE, millega oma päeva õhtusse veeretada, peale töö. Kogu sisu on koduperenaisestumine?
Noup, seda ma veel küll ei taha. Saame lapsed, siis kanaemastume. Enne tahaks elada ja vahel on vaja iseendal kratist kinni võtta ja toast välja lükata.
Paigal passimine ei passi mulle.


Pai

Stayed Too Long In This Place

Me mõtlesime oma tobedaid mõtteid. Eneste sees. Surusime alla oma eneste minad.
Kohati selle pärast, et meeldida teistele, kohati selle pärast, et mitte valutada oma valusid. Tõmbasime pehme teki piinadele peale, silusime siledaks ja teeklesime, et see on midagi muud, et seal all pole midagi.
Tore teesklus küll.
Ja siis on veel loodud erinevad mudelid ja tabud ja süsteemid, et me sellest kastist välja ei mõtleks ning isegi siis kui meil tekib selline julgus ühtäkki, siis see peab kah olema mingites piirides.
Et need, kes on juba erilised, et need võiksid noogutada ja õlale patsutada?
Päriselt?
Me valutasime oma tobedaid valusid. Eneste sees. Mõni meist lükkas need pinnale ja ulgus, halas ja kratsis seinu. Vahel kohe "Mari armastas Indrekut" seina sisse kraapides, endal krokodillipisarad põskedelt alla valgumas - mitte keegi ei armasta mind.
Vahel valutasime ka mitte tobedaid valusid. Selliseid, mis tegid nii kõvasti haiget, et neid saanud isegi korraks välja lasta. Selliseid, mis tundusid nagu küüntega näkku kratsimised; sellised, mis võtsid valust hinge kinni, selliseid, mis olid täis kahetsust, viha ja ebaõiglust. Selliseid, mille pärast tahaks kõik klaasist esemed puruks visata, mille pärast lumetormis paljajalu hange langedes sinnasamasse magama tahaks jääda. Need on need tekialused.

Asi pole selles, et ma enam ei jaksaks. Usun, et jaksaksin lõpuni. Kuni mind enam üldse alles poleks. Kuni kõik see, milles iseend nägin, tundsin, armastasin, on kusagil riiulil tolmukihi all. ...kellegi jaoks õigustatult.


Suudlen ja armastan (lõpuni, nii kaua kuni suudan ja oskan hingata ja kauemgi veel)

like watching unicorns fuck in outer space*

Ärge jätke mind üksi, kui olen joonud gin'i toonikuga.
Head uut aastat, seda esiteks.
Aasta hakkas huvitavalt... aga mitte põnevalt.
Nüüd on ikka veel tunne, et tahaks ainult magada.


*(lause ei ole minu originaal, discenza installatsioon Nooruse galeriis, kunagi)