Me mõtlesime oma tobedaid mõtteid. Eneste sees. Surusime alla oma eneste minad.
Kohati selle pärast, et meeldida teistele, kohati selle pärast, et mitte valutada oma valusid. Tõmbasime pehme teki piinadele peale, silusime siledaks ja teeklesime, et see on midagi muud, et seal all pole midagi.
Tore teesklus küll.
Ja siis on veel loodud erinevad mudelid ja tabud ja süsteemid, et me sellest kastist välja ei mõtleks ning isegi siis kui meil tekib selline julgus ühtäkki, siis see peab kah olema mingites piirides.
Et need, kes on juba erilised, et need võiksid noogutada ja õlale patsutada?
Päriselt?
Me valutasime oma tobedaid valusid. Eneste sees. Mõni meist lükkas need pinnale ja ulgus, halas ja kratsis seinu. Vahel kohe "Mari armastas Indrekut" seina sisse kraapides, endal krokodillipisarad põskedelt alla valgumas - mitte keegi ei armasta mind.
Vahel valutasime ka mitte tobedaid valusid. Selliseid, mis tegid nii kõvasti haiget, et neid saanud isegi korraks välja lasta. Selliseid, mis tundusid nagu küüntega näkku kratsimised; sellised, mis võtsid valust hinge kinni, selliseid, mis olid täis kahetsust, viha ja ebaõiglust. Selliseid, mille pärast tahaks kõik klaasist esemed puruks visata, mille pärast lumetormis paljajalu hange langedes sinnasamasse magama tahaks jääda. Need on need tekialused.
Asi pole selles, et ma enam ei jaksaks. Usun, et jaksaksin lõpuni. Kuni mind enam üldse alles poleks. Kuni kõik see, milles iseend nägin, tundsin, armastasin, on kusagil riiulil tolmukihi all. ...kellegi jaoks õigustatult.
Suudlen ja armastan (lõpuni, nii kaua kuni suudan ja oskan hingata ja kauemgi veel)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar