Lääbakil üliinimene, läbust läbi

Ma olen naine.
Iseseisev ja tugev naine, kellel on oma foobiad ja absurdsused. (need viimased olid tasakaalustamiseks)
Olen ilus ja omamoodi.

Kõik naised on, mõni mõnda rohkem, mõni mõnda vähem.
Paljuski on minu "probleem" selles, et ma pole kaasajooksik. Aga asi pole selles, et ma kõigest väest üritan "eriline" olla või teistest erineda. Ma olen lihtsalt natuke totu - ma ei oska, ega kohati ka taha, olla väljaspoole kasti. Igast kasti sees püsimisega on mul kah aegajalt probleeme.
Niisiis, olen määratluses, mis pole ära määratletud. Nii on üsna mõnus, aga vahel tahetakse silte ja piire, siis tekib kahetine olek. Ise oled nagu rahul, aga kui hakatakse arvamusi küsima, siis oled seal, kus võid ju midagi arvata, aga see pole päris sinu teema. Või siis arvad vastupidist. Või jätab täitsa külmaks.
Paljudel on vast nii.
Kehvem on aga see, kui ühest või teisest arvamusepügalast (või selle puudumisest) pistetakse sind äkki teiste poolt mingisse kasti, silt külge ja selline sa nüüd oledki.
Muidugi, mul suva, mis need teised arvavad, ma võin ju ringi käia kast jalge otsast töllerdamas, sildiribalad küljes, ega see mind selleks ei tee, mida teie tahate minust arvata. Vahel aga avastad oma õndsas olekus, kellegagi kohtudes või tuttavaks saades, et nemad on sinust juba arvamuse kujundanud, teiste abiga. Aitäh muidugi, teised. Selliste puhul on "vahva", et oma nägemust tahetakse ka jägmistele selgeks teha. Niisuguseid on vahva kõrvalt vaadata, kui juhtud teada saama, et vahi-vahi, mis jutud liiguvad. Itsitada pihku.
Paremal juhul, ja see variant meeldib mulle aga väga väga, loovad inimesed sinust arvamuse läbi sinuga vahetult suhtlemata, sind kõrvalt vaadeldes ja jälgides. Enamasti ei jäta ma vist väga positiivset muljet või u sellist arvamust (et oi, temaga ma küll kunagi sõbraks ei saa)ja nagu olen ka teada saanud, siis just selle määratlematuse pärast. Ja siis ma jätan veel inimestele arukat muljet, vahel ka nendele, kes mind juba teavad kah. Mingites aspektides on see vast tõsi, aga üldiselt pean oma vaimset võimekust keskmiseks. Arulage suudan enamuse ajast olla.

Jajah...
Ma igatsen tsiviliseerituid ja mõistlikke vestlusi oma elus. Argipasa teeb pasaks see, et ta hakkab muutuma ühtäkki olulisemaks kui see, mis sind arendab ja edasi viib. Persetad diivanil ja isegi kui loed midagi asjalikku, siis tõenäoliselt kauem kui 30min vastu ei pea.
Lähed ja koristad pigem või sorteerid sahtleid või paned pesu pesema, et ei külitaks niisama (PÄRISELT?!?)
Mitte, et korra hoidmine ja puhtuse pidamine mingi paha asi oleks, aga et see ongi SEE, millega oma päeva õhtusse veeretada, peale töö. Kogu sisu on koduperenaisestumine?
Noup, seda ma veel küll ei taha. Saame lapsed, siis kanaemastume. Enne tahaks elada ja vahel on vaja iseendal kratist kinni võtta ja toast välja lükata.
Paigal passimine ei passi mulle.


Pai