Wim-salabimm

Täna(eile) oli Wim Wenders'i Alice in den Städten, 1974.
Midagi väga ilusat ja puhast.
Midagi häirivat ja rahustavat.
Lugu sellest kui 9 aastane tütrukutirts, kelle ema oma hüsteerilises armastuses/ahastuses lapse võhivõõrale sokutab, on justkui niisama ilma peale jäetud. Ja siis rullub härra ja tirtsu vahel sõprus, kus üks tunneb teise mitte lihtsalt vastutust, vaid suudab olla lausa isa eest. Ning neiu, nagu tirtsud ikka, ei salli kui isafiguurid oma tähelepanu üdini neile ei pühenda. Ning see kõik on linnades ja linnadesse sõitmise ja mustvalge maastiku taustal, kus juuakse coca-colat klaaspudelist, ettekandjad on mehed, kes kannavad valgeid pintsakuid ja Chuck Berry esitab mõne loo.
Film on situatsiooni arvestades (mida keegi tänapäeval sellest olukorrast arvaks?!?), kui 1 hotelli lõik välja arvata, kus on korraks pisaraid ja kärkimist, rahulik ja vaikne. Ei teki suuri hüsteerijaid või liiga tugevaid emotsioone. Kõike vihjatakse nagu päris elus.
Ja ilus on ka, sest peategelaste vahel on mingisugune veider teineteise mõistmine ja mõlemad on teineteisele vajalikult.

Aga ilust rääkides:
Teisipäeval oli Red Shoes, 1948
Asi oli nii ilus, et võttis hingetuks ja ma peaaegu unustasin oma tööd teha.
 See tants, see muusika ja need värvid.


Niisiis päev 1 läbitud.
6 veel.


Suudlen

Nagu imal armastus ikka

...mõnikord kui me suudleme, siis ma avan silmad ja ma jälgin tema naudingut.
Siis ma mõistan.
Kõik on päris.

5 aastat

Käes on sünnipäevi täis nädal. Igasugused olulised. (Isegi nende seas)
Juubelimaiguline kerge masekas ja nutt kurgus. (itsitab hüsteeriliselt)
Homme on kinopäev: pressikas kell 10; vaja-kinos-vaadata- kell 17 ja Ma olen Kuuba, kell seesamunegi. Sest autorikino on MINU!!!
Vaikselt hakkn juba aru kaotama, sest kõik see, mis meie ümber praegu toimub on hämmastavalt absurdne ja kole ja vastik ja need inimesed, keda peaks hoidma ja armastama teevad oma olemisega haiget.


Olen keegi, kellegi elus juba 5 aastat (tegelikult rohkem), aga nii kaua on koos elatud.

Lihtsalt liiga palju (vähe?)

Ma olen alati unenägudega suurelt läbi ajanud.
Need mõjutavad ja on süsteemis sees.
Hämmastava on see, et unenäod annavad tõukeid.
Kui on olemas keegi, kes mind motiveerib (ühel või teisel moel) ja seda inimest enam mu elus pole, siis tulevad need "õpetajad" minu juurde läbi unenägude. Süda ronib kurku ja ärgates on sisemine tõuge käes.
Aga siiski tahaks siis inimesel, kes su ajukäärude vahele läbi hägu hiilis, käest kinni võtta või siis teda emmata või suudelda või lihtsalt silma vaadata ja öelda - aitäh!

 Asisemalt:
käisime maal  nädalavahetusel. Tegime jaanipäevaks kohta korda.
Perenaine andis ülesande, et näed, siin on tavalistest laudadest kokki klopsitud laud, mida me saaksime õues kasutada - lihvi ära, värvi ära. A davai!
Ilgelt hea oli. Sain päikest tööd tehes (natuke liiga palju) ja sain pärast end jões puhtaks pesta. Ja kui juba solberdamiseks läks, siis ujusin ära ka (natuke liiga vähe).
Väga hea oli.
Rutja ruulib

Suudlen

the love you're given

Ühel heal päeval saab see kõik läbi. Ma ei jõua seda ära oodata. Valgus pimestab ja saabub ülim pimedus. Soe, pehme pimedus. Me ei saa ju jääda ootama seda, millega reageerivad teised. See on alati häirinud, kuidas inimesed üritavad sind oma reageerimisalasse tõmmata. Ma lasen sellest lahti, teen ainult seda, mis mind õnnelikuks teeb, mis mind säästab ja armastab ja ei lase end tirida teiste pasa sisse. Ja kui ma jälle säran ja sillerdan, siis möödub aeg just selles rütmis. See hulk energiat mis vabaneb on müstiline. Ja ma lasen sellel kõigel minna. Ma olen vees, ma olen vesi.

Hallo, hallo

Vau!

Proovin uusi asju.

Äpid jmt

Tegelikult pole üldse vau, aga ülimugav vedelemisasend küll.

Haige olla ja kodus passida pole eriline fun, aga ma saan hakkama. Koon natuke, kirjutan natuke, loen natuke. 

Magan ka ja mitte natuke.

Sa pole poolik...

...aga sa pole valmis ka. Mu rütm kusagil sees. Natuke karjeid. Kisendaks iseenda pärast. Õhkaks õnnest ja naerataks. Vaatan enda peegeldust ja näen. Pistan nimetissõrme vastu peegelpinda. Vaevu liigub, vaevu puudutatud. Külm ja õnnelik. Vabadus on külm (jahe) ja õnnelik. Sõrmitsen staccatos pinda, pind väreleb ja ma olengi selles rütmis. Selles helis. Puudutan oma õrna ja jahedad vabadust nagu mängiks ma instrumenti. Kusagil keegi on ja ei ole. See kusagil on siin, minu sees ja ma olen ja ei ole. Ära puuduta mu jahedat pinda, sest selle kuumus võib kõrvetada.