Kes surevad ja maha jäävad?
Kes on need, kellega ma ei suuda üldse koos olla ega kokku jääda?
Miks see kõik on nii raske, keeruline ja paha?
Ja siis pöörad pea, vaatad tagasi ja näed, mis on selle ebamugavustunde põhjuseks.
Seljataga lasub rohkelt suhtelaipasid, mis on edasi liikudes jalus olnud.
Isekas olla, see on kunst, mida ma küll oskan, aga kas ka hästi?
Liigun vaikselt
libisen läbi õhu
laulan mingit laulu omaette
mu viis ja sõnad ei lähe kokku
Kes küll kuulaks ära mu laulu ja mu sõnad?
Kes viiks ära mu kurbuse ja valu?
Kes annaks mulle rõõmu ja vett?
...ohtralt vett.
Tekstid, mis ei vii kuhugile, on alati minuga. Aga kas see kõik peabki viima mingisse kindlasse kohta? ...et see teekonna teema, et kas see pole mitte see oluline?
Sihitult ringi tuterdades, otsin oma kohta, kus vaid korraks peatuda.
Ja tagasi vaadates näen neid suhtelaipasid, mis mu teel on olnud.
Suudlen
