Elu läbi hägu. On veider udune tunne.
Pidevalt peab endale meelde tuletama, et ma olen elust siiski huvitatud.
Tegelikult ei koti mind absoluutselt.
Ebahuvi on vist suurim wtf. Kunagi olin huvitatud peaaegu kõigest. Uurisin iga väiksemagi asja kohta vastavat kirjandust ja vaatasin vastavaid filme. Rääkisin inimestega, kes teadsid minust rohkem. Küsisin lolle küsimusi.
Täna, täna ei huvita mind keegi ega miski.
Luuletusi peaks lugema. See tavaliselt tekitab huvi maailma vastu.
...Lermontovi jälle välja kookima... kus iganes ta ka ei ole.
Ja siis muidugi see teine asi - klaver. Mul on klaverit ikkagi väga vaja.
Vaikselt kogun, plaan on jõuludeks ta endale ka saada. Vb isegi varem.
Suudlen
