Täna on see päev, kus ma tahaks inimesed p*rse saata, aga ei lipsa üle huulte.
hmm...
Ainult naeratan ja noogutan.
Mitte päris nii, aga kuidagi on minu sisse pugenud see, et ma ei saada inimesi p*rse või p*tsi, kuigi võiks. Võiks vähemalt inimesi korrale kutsuda.
Kohe hommikul, sõitsin trammiga Hobujaamani, istusin trammis keskel. Tegelt oli kiire ja pidin Virru minema. Kui tramm Viru kõrval peatus ja peatuse nime ütles, siis ma mõtlesin, et tõusen püsti ja liigun tagumise ukse juurde, et siis saaks kiirelt kohe välja lipsata ja asjad ära ajada, AGA EI, minu kõrval istuv vanamutt(sry, ma ei suuda jääda toredaks) otsustas oma toriseva sitapäise matsluse avaldada just seal kohas. Tõusin, et edasi liikuda vahekäiku, ei midagi. Ütlesin, vabandust, vaatas mind nagu ma oleks peeru lasknud kõva häälega: "Kuhu te tormate, veel pole ju peatus!"
MIS SEE SINU ASI ON?!? Ma ei nüginud sind, ma ei teinud nägusid, 60+ vanaprovva kasvas küll laudas, aga loomadki on viisakad, kui keegi on kuhugile liikumas, nad tulevad eest, lasevad. Viisakas inimene laseb teise inimese mööda ja ei hakka räuskama. Ta ei liigutanudki end senitmeetritki, ma siis nügisin mööda. Kogu aeg on noortele räägitud, et oh issand pole kombeid ja ei oska käituda - päriselt? A mine õige P*RSE! Meie teismeline kodus võib lollusi teha, aga ta on kuramuse tähelepanelik, viisakas ja teretav ning kurat ta poleks iial nii käitunud. Ta ei pidanud minu pärast ju püsti tõusma, liiguta natuke oma põlvi tjötja.
Hoidsin keele hammaste taga.
Aga miks? Oleks pidanud vähemalt viitama viisakalt, et ta vist kombeid ei mäleta.
Millest see kammitsetud olek?
Saadangi järgmine kord sinnasamusessegi. Viisakalt, muidugi.
Siiski smile ja suudlen
NB! Hakka või Siimu jutte vanainimeste õudsusest uskuma. Üldiselt väga laavin vanureid.
