Multimittemidagi

Ma oleks pidanud saama näitlejaks. See oli suhteliselt hiljuti(täiesti sellel aastal, juuni lõpus, mis arvastades hetke, on hiljuti) küsis mu kunagine ühe kursuse jagu ajakirjanduse õpetaja(gümnaasiumis), kes tol ajal oli ka Põhjaranniku ajakirjanik ning kelle nimi mul kohe mitte meelde ei tule praegu, et millega ma tegelen. Tühjus jäi õhku rippuma ja ma üritasin kokku ajada mingit teemat millestki, millega ma siis tol hetkel omast arust tegelesin ja kes vähegi teab, teab, et ma ei ole viimased väga mõni kuu juba mitte millegagi tegelenud. Seega, mida ma talle seletasin? Oma õpingutest. Keeled. Tema jaoks oli see valik ja seda enam keelte(itaalia, prantsuse) valik üllatus ja küsis, et kuhu on jäänud lava, et kas ei kutsu jne. Pidin nentima, et mingi tõmme on, aga pole sinna sattunud. Mitte pärast aastat 2004.
Paljude meelest oli minu koht laval, mitte kusagil mujal. Seesama õpetaja tõi minu nn "näitleja" välja tunnis, kus me pidime tegema mingit kokkuvõtet, mingist artlikklist ja pmt suuliselt ning mul pole õrna aimugi, mis ja miks see olla võis st mis ajakirjanduslikku terminit siinkohal kasutama peaks, sest džurnalistika ei pakkunud mulle mitte kui mingit huvi, see oli nii nüri ning minu keeleline pool polnud ka kunagi kiita olnud, selline vaevu keskmine või veidi alla selle. Igal juhul teda hämmastas, kui palju jama ma suudan kokku ajada, kõneleda reaalsete faktideta, teadmisteta ja inimesed jäävad mind kuulama, ma pakun huvi ning mind usutakse, mis on pea vastuvaidlematu tõde tänaseni. Ta ei teinud mind päris otse maha, ta nagu hämmastus hetkeks, kui halvasti ja samaaegselt hästi olin ma ülesande täitnud. Mina ei viitsinud lihtsalt eriti artikklisse süveneda... oli vist mingi öko asi. Ühel teismelisel on tunnis muudki teha.
Kui nüüd sellele tolleaegsele hinnangule mõelda, siis ma peaks olema kas näitleja või poliitik. Poliitikat olen proovinud ja mkmm, ei sobi. Ma võtan asju liiga isiklikult.
Näitlemine, noh... andke andeks, aga see tähendaks, et ma oleks pidanud saama sisse mingisse lavakasse või Viljandisse üldse proovima. Lavakaga oli nii, et pidin K. Toominga palvel seda nunnut lepatriinu luuletust lugema kui iraagi ema, oli vist tol ajahetkel mingi päevakajaline teema, ja naisel oli närvi paluda, et ma ei halaks ega karjuks ega nutaks, kuigi ma olen kõik kaotanud. Njaa... närv läks mustaks, sest ma poleks enivei halanud või nutnud, ma ei oska olla nii meeleheitel, veel vähem seda näidelda, ja pärast ei tahtnud ma enam midagi teha. Ma ei ole sinu hale hüpiknukk, muti!
Seda ütlen ma muidugi praegu, tol hetkel vaatasin lihtsalt pooleldi üleolevalt, veidi nõutult, tegin mida kästi ja saatsin lavaka mõttes persse. See õhk ei olnud juba uksest sisse astudes mulle sissehingamiseks, tundus kuidagi väga vale seal olla, siis, tol hetkel. Praegu, tagasi vaadates, thank god or someone. Ma peaks olema näitleja vmt. Sellesse ma ei mahuks, ma oleks end välja andnud paari aastaga ja siis peaks mu pere seda leivapuru koristama. Ei tänud.
Leivapurust rääkides.
Maslow ja tema armastusväärne püramiid on kõik mu meeled vallutanud. Avastasin, et mul on põhja ja tipu vahel üks suur tühimik haigutamas. Gap if I may say so. Mis on päris masendav, mitte meeleheitlik, aga piisavalt häiriv. Inimvajadustehierarhia pisike püramiidike on kokku varisemas. Lükkad jalaga paar kiva nurgast ja mõnest kohast veel ning enam seda polegi. Tipu hävitamiseks piisab ka kergemast puhumisest. Pff...
Teine tüüp, kes mulle erakordselt palju huvi pakub, on juba vana tuttav – Fromm.
Vaat see oli alles lahe tüüp. Nikastanud ja imalat ila ajav, aga piisavalt hale. Elas oma nõrka lapsepõlve välja kirjatöödes ja ülla ülla – ta vajas armastust. Aww...
Ei, mul pole veel piisavalt teadmist temast ja tema kirjatöödest, et teda või ta ideid mõnitada, aga tuletagem meelde seda ajakirjandusõpetajat!
Njah. Selline olek siis.
Nagu ikka, lugema peaks. Selle asemel olen vaadanud filme ja olgu, ka mõned üksikud leheküljed teksti läbi töötanud, aga nagu ikka – sellest ei piisa.
Niisiis, loodame, et järgmine kord kui kirjutan, on kas Maslow kokku varisenud, mina kokku varisenud, Fromm suurema autoriteedi saavutanud või mina... ahh, seda pole nüüd kunagi vaja olnud.
Seega, järgmise korrani ja ainuke, mida selle korrani päriselt tahaks, on terveks saada, sest poolkülmetuses olek, on nagu poolelus olek – ei see ega frikin teine.

Pisiasjad

"Kui kohtled mind kui hoora, siis võiksid mulle vähemalt maksta..."
Pisiasjad, mis tasa teele ette veerevad, lõikavad "saavutatu" tagasi rohujuure tasandile. Pahh! Ja ühtäkki on tuju sitt. Õnneks on taastumisprotsess sujuvam ja kiirem. Hetkel on mingid patareid juba täis laetud. ...niisiis. Pisiasjad küll, aga siiski kõigest pisiasjad.
Teen plaane ja olesklen muidu ka.
Pean jälle tõdema, et on olemas liigagi armsaid ja liigagi toredaid.
Suudlen teid kõiki, sest te olete väärt just seda ja rohkemgi veel.
Eriline tänu tänasel külmetusest tingitud palavikusel õhtul Ankele. Üks palati parimatest tütardest, kellega koos olla saab just nii sic ja muidu hullumeelne.

Armastades... suudeldes...
/lilledes ja liblikates/

Jaanuse armastus

Jaanuse kohtamine vanalinnas on tänase päeva kirss iga juhul. Esiteks ta kallistas mind nii nagu ta seda alati suurepäraselt teeb, siis ta tutvustas mind kui oma suurimat ülikooli armastust. Või midagi taolist.
Teda saab ainult jumaldada ja armastada. Võrratult imeline inimene, kellele oma nurgakest südames hoian. Teda nähes on äkki kõik nii soe ja kuna ma pole teda vast juba pool aastat näinud, ehk veidi vähem, siis tuli pisar silma. Ta on võrratu! Eriti siis, kui ta teeb NIN'i õhtu ja me nautleme samas helide keskkonnas, olles siiski teineteisest nii kaugel. Seda kõike saabki kokku võtta ainult sellise väljendiga nagu jaanuse armastus, mis tekkis eelmisel sügisel, kui mulle tuli trammis peale see vastupandamatu soov väljendada oma tundeid.
Täna on hääl ära ning kurk haige, kuid õnneks on mul tikkrid ja Kiti oli siin minuga, mida on ju nii harva juhtunud.
Eniveis ning muidu kokkuvõttlikult... olles võitluses väsimusega, ei tunne ma end siiski halvasti või halvemini, sest käimas on elu.

Suudlen

Ila, ila, ila...

Ma tean, mida ma tahan -
hellust u kord nädalas. Võib rohkem, võib vähem. Luba väljendada end ja soove sõnadeta.
Kõvasti ila viimasel ajal, mis põhimõtteliselt ongi kogu uusfilosoofia.
Vanad tundmused, uued jutud, mis olid nagu vanad ja teadlik teadmatus või õigemini teadlik tunnetus mitte millestki.
Verbaalne puudutus, lisades lausetele vähemalt 10 korda nii palju tahtmist, mida ei saa isegi siis väljendada. Lõpuks jääb ehmatus enese üle, et milleks ma võimeline olen.
Sassis juhtmed, hullunud olukorrad ja olemasolu pole see, mis situatsiooni tekitab, vaid midagi, mida saab väljendada väga vähestel viisidel, kuid siiski mitte sõnadesse panna.
Ja kui tekib kurbuse hetk, siis ... isegi ei tea millest täpselt.
Olles lihtsalt täiesti tavaline, omades stereotüüpset käitumist.

Suudlen

Strap-on

Kumb on parem uusfilosoof?
Ja veel ...
Teiseks päevaks on tekkinud sellised lähenemiskatsed osavõtjate seas?
Astud ligi, eriti huvitava pilguga ja meelal häälel lausud: "Milline laadija sul on? Milline otsik sul on? Suur või väike?" Ja parim vastus: "Kahe haruga..."
Ainult hustleri nilbikud, ma ütlen.
Mulle meeldib väga saada sõpru ja tutvusi, ka sealt, kus need mul juba olemas on.
Mõned on liiga armsad.
Ja aua on, väga aua. Mõned füüsilised valud pole üldse kannatamist väärt. Mõned halvad enesetunded võiksid ära jääda, eriti siis kui pole aega ja energiat neid põdeda.

Uusfilosoofidele (Päev 3)

Tänane poliitolukord ja võimas töine keskkond. Kas peaks (kuri)kuulus hustleri tuba oma mainet parandama? Kas uute liikmete värbamine tuppa on õigustatud, kui ruumis on voodikohta ainult kahele? Kas ilmataadiga toimunud läbirääkimised (pool)alasti kehadega õnnestusid? Kas muusikal, mis tuleb Eestimaa pinnalt ja staabi aknast, on lootust jääda orbiidile kauemaks tiirlema kui teised sateliidid, mille tuluke kustub, muutudes suvaliseks kosmoseprahiks?
Üliõpilased on nõrgad. Inno ütles nii. Andke andeks, ma leian, et tal on õigus. Karjuda oskavad ainult raha puudumise või vähendamise pärast. Või noh, et raha pole. Kokkuvõtlikult.
Aga jaaa... kaua tundegkond on tudengkond, et tahaks anda oma tudengipanust jmt, kas või näiteks päevakajastuses või muidu nähtavas tuntavas mõjutatavas ilmaelus.
Meeleavaldused on tore lähenemine ja abistab meid.
Meedia on meelelahutus, täna ja praegu, kas meie peame ka muutuma sama kommertsi osaks?
Nääh...
Maslow vastu me ikkagi ei saa ja meil Eestis on hetkel selle püramiidi astmed liiga tipuni liiga suurel protsendil täidetud. Ja selline etapp nagu praegu... ajakirjandusel on meile midagi varsti anda. Või siis mitte kunagi.
Maslow on rikkunud meie tõsise huvi ära.
Aga uusfilosoofide juurde tulles. Eks naistel ole jah mulli-, kera-, müüriehitajaid vaja. Tänud teile me suured uusfilosoofid, et te meil olemas olete. Ilma teieta, oleks elu palju nukram, meil, naistel.
Meie hustleri naised täname teid. Ma ei poolda hetkel ühtegi feminismi lainet, aga need uusfilosoofid...
Tekitame oma meediamulli (hmmm...)
Tänase päeva kõige olulisem osa on rahuolu. Ei ole liiga terav olemine. Eile oli.
Ja hea tähelepanek - naised on muutunud depresiivsemaks ning mehed agresiivsemaks. Mina täpsustaks - mehed on muutunud depresiivsemaks ning naised agresiivsemaks.

Päev 2

3 närvivapustust, eluuni, õhtul lumevärv ja muidu remontika.
Kolm korda vähem alkoholi ja liigagi töö meeleolu. Raskused lähendavad ja annavad sõnale kvaliteetaeg päris uue dimensiooni.
Kristjan on ikka veel põhjas, aga vähemalt mitte lõunas, sest kui ta oleks praegu tõesti Gruusias olnud, siis... Ei noh jah. Oleks isegi seal praegu - Must meri, rand, päike ja palju head olemist. Aga EEEI, suvekool on ju, onju.
Jah, elu kui selline on meil täis kuud, peaaegu täiskuud ja sooja ning mahedat järvevett, ööhääli ja kui vähegi võimalik, siis tuld, tuld, mis meis veel jätkuvalt hõõgub.

Suudleme
(keset järve)

Selline suvekool siis...

Esimese asjana ostsin ajakirja Hustler kui olime poolel teel lõunasse. Mamm ja mina jäime neile rekkameestele nii ette kui ka taha... ei tea, kas ajakirja pärast või mis?
Igal juhul... Suvekool on tiimi jaoks alanud ja juba vähemalt ühe toa jaotus on olnud hea ja mõtekas ja positiivne. On olemas HUSTLER'i tuba, kus on ukse peal muidu soft porno, kuid siiski porno ja krt küll...
Suvekool üldiselt... hmm...
Väga nilbe, omades kõiki kehaosasid ja proportsioonis, siiski siiski võimaldades Hustlerit(mitte energijook) ning vabamat mõttelendu naiste toas, kus on kõigile kenadele meestele ka üks väga tore suur ja mugav magamiskott.
Haa haa...
Me meeldime enestele.
Söök oli ka hea ja lõuna inimeste kohta võin vaid öelda, et neid saab ainult armastada.
Vennaga laulame hääled ära rühmast , kuust, godsmackist ja kes kurat teab millest veel ning loomulikult õlut on on esimesel autol juba liiga palju.
Assu käis...
Lugu jätkub, hoidke end liinil, sest mammule meeldib. (mäuuu)
Ilus on siin igal juhul.
Kallid, paid ja suuudlen. Ohtralt.
Miu... (kus kurat, mis kurat by riho)

Merevaik, merevaik

... ma ei tea, kuidas täpselt nii "sügavmõttelise tõsiasjani" eile sai jõutud ja blogisse kirja pandud, aga seda on hea lugeda, et vähe naerda või nii. Hallooooo! Mõistus tule koju!
Njah.(selline njah nagu länn teeb)
Hihi.
Eile siis.
Triin ja Mumm ei teadnud, mis on strap-on dildo. Sven siis seletas, et see on traksidega munn. Uskuge mind, isegi mina ei vaata enam trakse sama pilguga. Tai pingpong on kah huvitav asi, millest Triin jälle aru ei saanud ja siis nad läksid Mummuga põõsastesse seda seletama. Tal oli eile see roll, et suhtes on tema ilus, teine pool tark. Meil on tai pinksi tiim olemas.
A teate, millisesse ametisse naised üldse ei kõlba? Munni modellideks. Sven ütles nii.
Ja sellest jutust läkski nagu edasi teema, et mis on munn? Et kas ta on ainult kürb või koos munanditega. Mehed usaldasid meile, et see on kogu kolmene komplekt. Vähemalt sai see asi selgeks.
Jutte elust enesest jätkus veel kauaks.
Aro enivei oli oma usa naises suhtes ikka täielik dipshit ning rääkis pikalt laialt eesti keeles.
Hakkas murtud liini juures natuke tibama ja kõik tahtsid äkki tubaseks muutuda ning hell jäi mõtte teele ette. Kuna Aro kiirustas viimasele marsakale, siis meie jäime hella ette mölisema ja ... me tõmbasime ligi mingeid väga huvitavaid tüüpe. Ühed tsikid tulid just maffia peolt ning see Kerli nägi tõsiselt välja nagu maffia lesk. Sjuper. Siis veel astus ligi juba tuttav Edson koos mingite sõpradega kelledest 2 olid palju ägedamad kui tema. Prantsuse ja portugali keelt kõnelevad tumedanahalised - neis kohe on midagi erilist. Ning pirta ürdikas geribimahlaga on lapsepõlvemälestusi esile toov ning sigahea! Soovitan, sest mina seda ka joon.
Eile vanalinnas... ilusad prantsuse kutid ratastel, kelledest üks naeratas nii magusalt, et mine või Prantsusmaale - pikad, tõmmud, armsad ja räägivad prantsuse keeles. Mida sa hing veel ihkad? (naeratan)
Mina isiklikult otsustasin, et Anneli Viik on maailma kõige ägedam naine ja tema võtan ma endale. Maailma parimad koogid! MAAILMA PARIMAD! Ka need, mida mina idee järgi ei peaks sööma. Uskuge, seda juba nii kergesti ei saavuta.
Ja kõigile von krahlis käivatele olen-just-kolmkümmend-naine-ja-muidu-kibestunud - see tänapäevanoorus on jah täitsa käest läinud, aga nende vanakestega ei anna kohe üldse võrrelda. Need tänapäeva heal juhul äsja kolmekümnendates - ebaviisakad ja muidu koleda käitumisega. Õpi olema, ise vaevu 10 aastat vanem. Oleks ma sulle roppusi poetanud sinu käitumise peale või keskmist sõrme näidanud, siis saan su vingumisest aru, aga... Välja nägid nad kobedad ja mitte ületuunitud. Seega oleks palju rohkemat oodanud. Mummul ja Kessul on hea meel, et teie tuju rikkuda saime, kuid mina, Kessu, olen ikkagi väga pettunud. Kui suureks saan, siis selliseks küll ei taha hakata.
Ei taha negatiivsel toonil lõpetada, seega mmmmmmmmmuahh!
Täna on mul eraelu ühe erilisega. Ilma kaisus olesklemiseta ja muidu musitamiseta ei saa elada. Saab, aga mitte kuigi kaua. Seega täna on just SEE päev ning on mida oodata. Olles täna TÄIESTI tubane.
Suudlen.

Agressiivne

... ja muidu pealesunnitud.
Noh, kuigi ei tundu, et kärgitaks, jääb ikka agressiivne toon vestluse kohale ja kui küsida, miks nii on, siis aetakse kõik oletatava rünnatava kujutlusvõime kaela.
Jah, kindlasti on seal vahe oletatava ründaja poolt, kellel pole hetkekski ja ei iial üleüldiselt olnud kavatsust olla kärkiv või muidu agressine või isegi mitte peale sundiv, aga siiski võib nii välja kukkuda. Keegi saab rünnatud ja isegi alla surutud ning seda ilma mingi üritamise või tahtmiseta.
Meil kõigil on mingi oma. Oma arusaamine, oma kogemus ja teisele enda oma seletada on üks asi, aga selgeks tegemine kui selline tähendab tihti seda, et sina pead selguse mõttes teise oma enda omaks tunnistama. Juhul kui kattuv sinu enesega, siis on hea. Aga kui ei kattu? Siis see, mis pole sinu omale lähedane, on ju ometigi võõras, vale, nõrk ja allaandev.
Selgitamaks, ehk natukesegi, ütlen, et minul pole lõplikku lugu ega lahendust ja tervik on ehk nii väike ja muidu hää ning portatiivne, et kõik muu selle ümber on tulev-minev, pole vaja kaasas kanda. Ma pole nii puru, kuigi hetkel ehk vähe kontakti jagav ja mingid killud oleks nagu välja löödud, seegi on näiv. Ma ei jaga, anna, kaota, purusta seda tuuma, mida ehk hingeks kutsutakse, sest see pole võimeline katki minema ja kui juhtuks nii, siis tulemuseks on tohutu energia vabanemine.
Seda pole veel siiani olnud, seega olen veel täitsa olemas ja koos.
Mida keegi millekski peab, see las olla. Kui minu hetkede jagamine ongi minu laiali jaotamine, siis see ei ole minu hing või minu püsiv tuum, mida jagan. Kui sellele on mingi muu nägemus, siis antagu teada.
Küsin ka, et enese füüsiline välja jaotamine on midagi palju erinevamat? ..see niisama lihtsalt, äkki tekitab mõtteid.
Ma pole mingi müstika, kui mingi tühimik kindlasti ja inetu on tühjust ja eimidagit halvaks pidada...
Lõppude lõpuks olen see, kes olen, mitte see, kes olen olnud ja kes kunagi saan olema.
Mõistmine ei tähenda heakskiitu, seega... peatu hetkeks, et mõista, sest see ei tähenda olla mõistetu.

Jaheda, niiske maailma võlud

Tilkuvad laed, kaminas praksuvad söed, hiiglaslikud tassid teed/kohvi ja mõned, kellede eskimomusid on liiga magusad.
Kallimatest kallimad ja muidu toredad.
Ma tundsin täna, kuidas süda sees naeratas. Paari pisikese ära tundmise pärast ja sellest hakkas ääretult soe. Midagi nii minule, kui üldse saab.
Umbes nädal tagasi ütlesin, et sügis on käes ja täna mõistsin, et päevad jäävadki lühemaks ning ööd pilkasemaks ja pimedamaks. Kõikidele teistele see vast ei meeldi, aga mind pani see naeratama nii seest kui ka väljast. Sügised ja talved... Ma olen neid alati armastanud.
Jalad konstantselt märjad või villastes sokkides ja ei jää üle muud, kui naeratada.
Ja pealegi kõik saab korda. Ehk siis siin on see klaabusaund, mis mulle tookord nii meeldis.
Jah, kõik saab korda.

Suudlen