Multimittemidagi

Ma oleks pidanud saama näitlejaks. See oli suhteliselt hiljuti(täiesti sellel aastal, juuni lõpus, mis arvastades hetke, on hiljuti) küsis mu kunagine ühe kursuse jagu ajakirjanduse õpetaja(gümnaasiumis), kes tol ajal oli ka Põhjaranniku ajakirjanik ning kelle nimi mul kohe mitte meelde ei tule praegu, et millega ma tegelen. Tühjus jäi õhku rippuma ja ma üritasin kokku ajada mingit teemat millestki, millega ma siis tol hetkel omast arust tegelesin ja kes vähegi teab, teab, et ma ei ole viimased väga mõni kuu juba mitte millegagi tegelenud. Seega, mida ma talle seletasin? Oma õpingutest. Keeled. Tema jaoks oli see valik ja seda enam keelte(itaalia, prantsuse) valik üllatus ja küsis, et kuhu on jäänud lava, et kas ei kutsu jne. Pidin nentima, et mingi tõmme on, aga pole sinna sattunud. Mitte pärast aastat 2004.
Paljude meelest oli minu koht laval, mitte kusagil mujal. Seesama õpetaja tõi minu nn "näitleja" välja tunnis, kus me pidime tegema mingit kokkuvõtet, mingist artlikklist ja pmt suuliselt ning mul pole õrna aimugi, mis ja miks see olla võis st mis ajakirjanduslikku terminit siinkohal kasutama peaks, sest džurnalistika ei pakkunud mulle mitte kui mingit huvi, see oli nii nüri ning minu keeleline pool polnud ka kunagi kiita olnud, selline vaevu keskmine või veidi alla selle. Igal juhul teda hämmastas, kui palju jama ma suudan kokku ajada, kõneleda reaalsete faktideta, teadmisteta ja inimesed jäävad mind kuulama, ma pakun huvi ning mind usutakse, mis on pea vastuvaidlematu tõde tänaseni. Ta ei teinud mind päris otse maha, ta nagu hämmastus hetkeks, kui halvasti ja samaaegselt hästi olin ma ülesande täitnud. Mina ei viitsinud lihtsalt eriti artikklisse süveneda... oli vist mingi öko asi. Ühel teismelisel on tunnis muudki teha.
Kui nüüd sellele tolleaegsele hinnangule mõelda, siis ma peaks olema kas näitleja või poliitik. Poliitikat olen proovinud ja mkmm, ei sobi. Ma võtan asju liiga isiklikult.
Näitlemine, noh... andke andeks, aga see tähendaks, et ma oleks pidanud saama sisse mingisse lavakasse või Viljandisse üldse proovima. Lavakaga oli nii, et pidin K. Toominga palvel seda nunnut lepatriinu luuletust lugema kui iraagi ema, oli vist tol ajahetkel mingi päevakajaline teema, ja naisel oli närvi paluda, et ma ei halaks ega karjuks ega nutaks, kuigi ma olen kõik kaotanud. Njaa... närv läks mustaks, sest ma poleks enivei halanud või nutnud, ma ei oska olla nii meeleheitel, veel vähem seda näidelda, ja pärast ei tahtnud ma enam midagi teha. Ma ei ole sinu hale hüpiknukk, muti!
Seda ütlen ma muidugi praegu, tol hetkel vaatasin lihtsalt pooleldi üleolevalt, veidi nõutult, tegin mida kästi ja saatsin lavaka mõttes persse. See õhk ei olnud juba uksest sisse astudes mulle sissehingamiseks, tundus kuidagi väga vale seal olla, siis, tol hetkel. Praegu, tagasi vaadates, thank god or someone. Ma peaks olema näitleja vmt. Sellesse ma ei mahuks, ma oleks end välja andnud paari aastaga ja siis peaks mu pere seda leivapuru koristama. Ei tänud.
Leivapurust rääkides.
Maslow ja tema armastusväärne püramiid on kõik mu meeled vallutanud. Avastasin, et mul on põhja ja tipu vahel üks suur tühimik haigutamas. Gap if I may say so. Mis on päris masendav, mitte meeleheitlik, aga piisavalt häiriv. Inimvajadustehierarhia pisike püramiidike on kokku varisemas. Lükkad jalaga paar kiva nurgast ja mõnest kohast veel ning enam seda polegi. Tipu hävitamiseks piisab ka kergemast puhumisest. Pff...
Teine tüüp, kes mulle erakordselt palju huvi pakub, on juba vana tuttav – Fromm.
Vaat see oli alles lahe tüüp. Nikastanud ja imalat ila ajav, aga piisavalt hale. Elas oma nõrka lapsepõlve välja kirjatöödes ja ülla ülla – ta vajas armastust. Aww...
Ei, mul pole veel piisavalt teadmist temast ja tema kirjatöödest, et teda või ta ideid mõnitada, aga tuletagem meelde seda ajakirjandusõpetajat!
Njah. Selline olek siis.
Nagu ikka, lugema peaks. Selle asemel olen vaadanud filme ja olgu, ka mõned üksikud leheküljed teksti läbi töötanud, aga nagu ikka – sellest ei piisa.
Niisiis, loodame, et järgmine kord kui kirjutan, on kas Maslow kokku varisenud, mina kokku varisenud, Fromm suurema autoriteedi saavutanud või mina... ahh, seda pole nüüd kunagi vaja olnud.
Seega, järgmise korrani ja ainuke, mida selle korrani päriselt tahaks, on terveks saada, sest poolkülmetuses olek, on nagu poolelus olek – ei see ega frikin teine.