Agressiivne

... ja muidu pealesunnitud.
Noh, kuigi ei tundu, et kärgitaks, jääb ikka agressiivne toon vestluse kohale ja kui küsida, miks nii on, siis aetakse kõik oletatava rünnatava kujutlusvõime kaela.
Jah, kindlasti on seal vahe oletatava ründaja poolt, kellel pole hetkekski ja ei iial üleüldiselt olnud kavatsust olla kärkiv või muidu agressine või isegi mitte peale sundiv, aga siiski võib nii välja kukkuda. Keegi saab rünnatud ja isegi alla surutud ning seda ilma mingi üritamise või tahtmiseta.
Meil kõigil on mingi oma. Oma arusaamine, oma kogemus ja teisele enda oma seletada on üks asi, aga selgeks tegemine kui selline tähendab tihti seda, et sina pead selguse mõttes teise oma enda omaks tunnistama. Juhul kui kattuv sinu enesega, siis on hea. Aga kui ei kattu? Siis see, mis pole sinu omale lähedane, on ju ometigi võõras, vale, nõrk ja allaandev.
Selgitamaks, ehk natukesegi, ütlen, et minul pole lõplikku lugu ega lahendust ja tervik on ehk nii väike ja muidu hää ning portatiivne, et kõik muu selle ümber on tulev-minev, pole vaja kaasas kanda. Ma pole nii puru, kuigi hetkel ehk vähe kontakti jagav ja mingid killud oleks nagu välja löödud, seegi on näiv. Ma ei jaga, anna, kaota, purusta seda tuuma, mida ehk hingeks kutsutakse, sest see pole võimeline katki minema ja kui juhtuks nii, siis tulemuseks on tohutu energia vabanemine.
Seda pole veel siiani olnud, seega olen veel täitsa olemas ja koos.
Mida keegi millekski peab, see las olla. Kui minu hetkede jagamine ongi minu laiali jaotamine, siis see ei ole minu hing või minu püsiv tuum, mida jagan. Kui sellele on mingi muu nägemus, siis antagu teada.
Küsin ka, et enese füüsiline välja jaotamine on midagi palju erinevamat? ..see niisama lihtsalt, äkki tekitab mõtteid.
Ma pole mingi müstika, kui mingi tühimik kindlasti ja inetu on tühjust ja eimidagit halvaks pidada...
Lõppude lõpuks olen see, kes olen, mitte see, kes olen olnud ja kes kunagi saan olema.
Mõistmine ei tähenda heakskiitu, seega... peatu hetkeks, et mõista, sest see ei tähenda olla mõistetu.