Bergmani Liv. Mustvalgel.
Projektsioonis põriseb mõnusalt ja ma pelgan filmi süveneda. Täna on siin hämar ja film on ka tume.
Aga vähemalt pole külm.
22.10.14
04.10.14
03.10.14
mälu
Eile oli mul ilgelt paha olla.
Poes ringi tuterdades ja õhtusöögi peale mõeldes jäi mulle näppu 2 erinevat energiajooki ja 1 greip.
Koju jõudsin u 18, tegin mehele kiirelt mingi söögi laadse asja ja siis keerasin magama. magasin u 12h järjest.
Võib öelda, et hommikul oli palju parem olla. Äkki oli kõik paha lihtsalt unepuudus?
Nii õndsas unelemises näen ma alati unesid. Suurepäraseid unesid ja väga palju ujumist. Sellega on muidugi see, et kui und ei tule, siis kujutan ma ette, kuidas ma ujun. Eriti meil maal jões, puhtas ja kiirevoolulises, imelises, jões. Pehme, peenikese liivaga kallas...
Töötab.
No ja siis täna alles võtsin toidu ette - sõin selle greibi ära.
Kui ma väike olin, siis greip oli papaa värk. Seda sõi põhiliselt tema. Lõikas pooleks, raputas pooled suhkruga üle ja jättis seisma.
Ühe poole sõi ta enamasti õhtul ja teise poole jättis vahel hommikuks.
Suhkur oli siis sellise kooriku peale tekitanud - mõnus. Mamaa sellest eriti ei hoolinud, niisiis maiustasin mina alati koos isaga. Meil on maal selline suur lõikelaud, kuhu ta need pooled jättis... Suhkrust jooksma läinud mahl voolas üle ja natuke ikka suhkrut maha pudenes - need suhkrukoorukesed noppisin alati mina üles.
No kui ma papaa moodi greibi endale tegin ja suhkruga üle raputatult seisma jätsin, siis polnud mul neid suhkrukoorukesi meeleski, alles paari tunni pärast lõikelaualt mahla ja pruunisuhkru segu kraapides tuli see mulle meelde.
...kõige pisemad asjad, kõige veidramad, kõige kaugemalt - need soojendavad. (naeratab)
Mis puudutab enesearenguprogrammi, siis asi areneb täpselt nii palju, et Printsessi käest on hunniku raamatuid saadud ja ma ei oska sõnagi itaalia keelt. Või vähemalt lugedes tekib see tunne.
Tagatipuks ei oska ma enam sõnagi vene keelt.
Vb peaks alustama millegi palju lihtsamaga. Eesti keelega näiteks.
Kuigi enamus huvipakkuv kodus on võõrkeeles.
Polanski retrospektiiv tuleb!
Sinna lähen.
Midagi elanikkonna heaks ja minu isiklikuks arenguks.
Alles veel hiljuti, sel aastal, oli Polanski Repulsion. Imelise noorukese Catherine Deneuve'ga. Õõvastav. Hea. Kurb. See jäle jänes ja ja kärbsed ja ja 2 üldsegi mitte nii elusat inimest.
...kuigi mulle see lõpp ei meeldinud väga. Et siis lõpuks tuleb suur ja tugev mees ja tassib meeltesegaduses hapra neiu minema sellest jubedast urkast.
Muidugi ka 18 korda vaadatud Venus (üldsegi mitte üdini vabatahtlikult, aga kindlasti ka mitte vastumeelsusega)
...mitte ei tule meelde, keda ma viimati tegin. Keegi autorikino... JAA
Mouchette. Bresson.1967
Pime, kurb, ilus, aus, vaikne, trotsiv (nii neiu ise kui ka film)
See mees meeldib mulle.
Peaks natuke rohkem lugema, aga mul ei tule see üldse välja. Koban natuke raamaturiiulit. Vaatan, mis kohalikud siin kirjutada/tõlkida on võtnud.
Kuigi kõige suurema tõenäosusega mõni Peter või Susan näppu jääb.
Sest Hoeg on mu süda ja Sontag on mu hing.
Suudlen
PS praegu see õuna lõhn on lihtsalt imeline
Poes ringi tuterdades ja õhtusöögi peale mõeldes jäi mulle näppu 2 erinevat energiajooki ja 1 greip.
Koju jõudsin u 18, tegin mehele kiirelt mingi söögi laadse asja ja siis keerasin magama. magasin u 12h järjest.
Võib öelda, et hommikul oli palju parem olla. Äkki oli kõik paha lihtsalt unepuudus?
Nii õndsas unelemises näen ma alati unesid. Suurepäraseid unesid ja väga palju ujumist. Sellega on muidugi see, et kui und ei tule, siis kujutan ma ette, kuidas ma ujun. Eriti meil maal jões, puhtas ja kiirevoolulises, imelises, jões. Pehme, peenikese liivaga kallas...
Töötab.
No ja siis täna alles võtsin toidu ette - sõin selle greibi ära.
Kui ma väike olin, siis greip oli papaa värk. Seda sõi põhiliselt tema. Lõikas pooleks, raputas pooled suhkruga üle ja jättis seisma.
Ühe poole sõi ta enamasti õhtul ja teise poole jättis vahel hommikuks.
Suhkur oli siis sellise kooriku peale tekitanud - mõnus. Mamaa sellest eriti ei hoolinud, niisiis maiustasin mina alati koos isaga. Meil on maal selline suur lõikelaud, kuhu ta need pooled jättis... Suhkrust jooksma läinud mahl voolas üle ja natuke ikka suhkrut maha pudenes - need suhkrukoorukesed noppisin alati mina üles.
No kui ma papaa moodi greibi endale tegin ja suhkruga üle raputatult seisma jätsin, siis polnud mul neid suhkrukoorukesi meeleski, alles paari tunni pärast lõikelaualt mahla ja pruunisuhkru segu kraapides tuli see mulle meelde.
...kõige pisemad asjad, kõige veidramad, kõige kaugemalt - need soojendavad. (naeratab)
Mis puudutab enesearenguprogrammi, siis asi areneb täpselt nii palju, et Printsessi käest on hunniku raamatuid saadud ja ma ei oska sõnagi itaalia keelt. Või vähemalt lugedes tekib see tunne.
Tagatipuks ei oska ma enam sõnagi vene keelt.
Vb peaks alustama millegi palju lihtsamaga. Eesti keelega näiteks.
Kuigi enamus huvipakkuv kodus on võõrkeeles.
Polanski retrospektiiv tuleb!
Sinna lähen.
Midagi elanikkonna heaks ja minu isiklikuks arenguks.
Alles veel hiljuti, sel aastal, oli Polanski Repulsion. Imelise noorukese Catherine Deneuve'ga. Õõvastav. Hea. Kurb. See jäle jänes ja ja kärbsed ja ja 2 üldsegi mitte nii elusat inimest.
...kuigi mulle see lõpp ei meeldinud väga. Et siis lõpuks tuleb suur ja tugev mees ja tassib meeltesegaduses hapra neiu minema sellest jubedast urkast.
Muidugi ka 18 korda vaadatud Venus (üldsegi mitte üdini vabatahtlikult, aga kindlasti ka mitte vastumeelsusega)
...mitte ei tule meelde, keda ma viimati tegin. Keegi autorikino... JAA
Mouchette. Bresson.1967
Pime, kurb, ilus, aus, vaikne, trotsiv (nii neiu ise kui ka film)
See mees meeldib mulle.
Peaks natuke rohkem lugema, aga mul ei tule see üldse välja. Koban natuke raamaturiiulit. Vaatan, mis kohalikud siin kirjutada/tõlkida on võtnud.
Kuigi kõige suurema tõenäosusega mõni Peter või Susan näppu jääb.
Sest Hoeg on mu süda ja Sontag on mu hing.
Suudlen
PS praegu see õuna lõhn on lihtsalt imeline
Tellimine:
Postitused (Atom)