Peale tuleb tung, et tahaks jälle tunnetest kirjutada.
Annan siis vaba inimesena sellele järele.
Mul on tunne, et ma tea, kas surra suurest õnnest või minna niisama segi - sõidan kaugemale kui Läti.
Päike paistab minu peale - tore tuleb sisse ja ... ootoot, kuidas see too ähvardaja omal ajal nüüd ütleski... sillerdab universumi lõpumatusest või mis seal täpselt oligi?
Bäääh.
Kõigest on nii pohh ja kõik läheb liigagi korda. Nagu alati.

Aga õnn on ikka üüratu :)