Elan läbi, üle ja ümber

Elu läbi hägu. On veider udune tunne.

Pidevalt peab endale meelde tuletama, et ma olen elust siiski huvitatud.

Tegelikult ei koti mind absoluutselt. 

Ebahuvi on vist suurim wtf. Kunagi olin huvitatud peaaegu kõigest. Uurisin iga väiksemagi asja kohta vastavat kirjandust ja vaatasin vastavaid filme. Rääkisin inimestega, kes teadsid minust rohkem. Küsisin lolle küsimusi.

Täna, täna ei huvita mind keegi ega miski.

Luuletusi peaks lugema. See tavaliselt tekitab huvi maailma vastu.

...Lermontovi jälle välja kookima... kus iganes ta ka ei ole. 

Ja siis muidugi see teine asi - klaver. Mul on klaverit ikkagi väga vaja. 

Vaikselt kogun, plaan on jõuludeks ta endale ka saada. Vb isegi varem.

Suudlen

Väikesed hetked

 Ma olen nüüd kolmandat päeva üksi kodus. Patrik on Jensu ja Pilloga Rutjal.

Kohati on hästi veider. Aga nii hea vabastav teisest küljest.

Sünnipäev oli. Hästi armas sünnipäev oli.

Aitäh kõigele ja kõigile!

Kui oleks jõudu, siis räntiks

 Kiire ülevaade.

Raamatut loen. Täpselt 3 lehekülge on loetud.

Kuna mul pole seda praegu käepärast, pole õrna aimugi, mis ja kes.

Eks ma õhtul up-date'in selle.

Pmst nagu Vargamäe saaga, aga toimub kusagil seal meie kandis. Või midagi taolist. Ikka, et maa on karm ja puutumatu ning sellest saab hea tüki, kus endale kodu luua.

Kohati kindlasti huvitav, sest kui meie poolt jõeni hakata minema, siis seal on ümber ringi ainult soo ja metsamassiiv, aga aegajalt tulevad ette üksikud asulad ja ma tean, et seal on kohti, mis on sügaval metsas ja inimesed elavad. Lähim keegi on 20 km kaugusel.

Tihti olen mõelnud, miks peaks keegi tahtma sinna elama minna või kuidas sinna üldse satuti. No see raamat siis peaks andma mingi suunise, kuidas see juhtus.

Puhkus läks üldiselt asja ette. Ma mingi hetk tõesti ei teinud mitte midagi ja siis me läksime koju ja Mamm tuli külla. Hakkasime jooma pina coladat kell 14:00, teisipäeval.

Ja mina olin kell 18:00 küll natuke liiga purjus. Ja kui ta ära läks 15 min enne kümmet, siis mul oli üle elatud ka juba pohmakas. Väga tore ja mõnus oli.

Mind ärritab jätkuvalt miljon asja, aga sina pole midagi parata. Olen lausa ÜHE meditatsiooni seansi teinud. Võtnud aja enda jaoks nö. 

Kuna seoses seisundiga läheb mu aju tihti udu sisse ja nagu mitte midagi ei mõtle või mõtteid pähe ei tule, eriti aga hetkedel, kui aju võiks ja peaks töötama, siis meditatsiooni juhenduses öeldi, et kui nüüd tulevad mõtted, laske neil tulla ja märgake neid, te ei pea neid tõrjuma. ....äää mul on pea tühi ja keskendusin rahulikult hingamisele edasi. /naer/ 

Käisin SIPis tööl ühe päeva. Alguses oli veidi nagu kala kuival, aga siis läks juba päris tavalises rütmis. Mulle meenus, kui väga mulle seal siiski meeldis ja et see tagasiigatsus oli päris. Ma teadsin, mis on head ja vead, aga see mind ei häirinud. Lihtsalt need + märgiga osad on väga kaalukad. Ehk teen veel mõned mõnusad päevad aegaajalt.

Lähen ja teen nüüd päris tööd edasi.

/suudlen/

Mida teha, kui on hing?

 Haige hing ei ole mulle üllatus. 

Mu hing on haige juba... ütleme aasta jagu. Musu suri ära. Aasta tagasi. Ma ei tea siiani veel, kuidas sellega toime tulla või, mida üldse mõelda, tunda. Lihtsalt selline väga väga tühi tunne on.

Tunne pole ainult selline selle hinge kohta, vaid ka keha tahab öelda ei.

See ehk ongi väga haige hinge tunnus, et ühel hetkel su keha enam ei suuda üksi seda koormat kanda ning annab alla ja sa ei saa end sõna otseses mõttes liigutada või ärkad hetkel, kus sa ei saa aru, kuidas või miks oled sa seal, kus sa oled.

Vaimne tervis on kuidagi nii tabu, ikka veel. Hull on hull ja kui sa veel sellest räägid, siis see põrkab eriti valusalt teiste inimeste pealt tagasi. Ja siis sa võtadki selle, näääh, mul pole ju midagi viga, mul on ju kõik suurepärases korras, jada-jada-jdada. Tegelikult, oled sa katki ja me räägime kehakeemiliselt katki. Sellest välja mõtlemine ei aita.

Aga sellega seoses on mul plaan (üllatus, üllatus).

Septembri lõpuni lugeda 1 raamat kuus ja teha väike ülevaate postitus kord nädalas.

Ah et miks?

Ma siiralt arvan, et nii lugemine kui kirjutamine on 2 väga ägedat teraapia vormi, mis mulle kohe kindlasti mõjuvad.

Viimasel ajal ma näiteks ei suuda vaadata filme. Ma lihtsalt ei suuda keskenduda. Ja pmst on raamatutega sama, aga seda palju kauem.

Sinna juurde vaja tekitada meditasioonielement, et kasvatada keskendumisvõimet.

Eks seal plaanis on pikem nimekiri, kui need 3, aga neid ei hakka siin lahkama.

Ja kuna on puhkuse teine päev, siis ma saan alustada juba täna oma sammudega minu tervenemise suunas.

Et siis kuupäevaks 30.09.21 peab mul olema läbi loetud 4 raamatut.

Ja iga järgneva kuu kohta (juuni on jäänud vähe) 4 postitust, et anda ülevaadet, kuidas mul läheb.

Diil.

...aga praegu on vaatamata eilsele allergiahoole täitsa hea olla, sest Messu tõi maasikaid ja kohe kohe läheme Siiliga jalutama ning vb lausa ujuma. 

Naiss.

Luuleteisipäeva eripärad

 Kui paljud meist loevad luuletusi?

Mingi aeg oli mure, et lugeda ei taha. Nagu mitte midagi ei taha lugeda.

Aga kui luulekogu kätte võtsin ja end veidi sundisin, siis sai hing puhata. Lugesid ja mõtlesid, et ei ole võimalik, ongi nii ilus.

Iga teisipäev ei ole luuleteisipäev. Aga täna näiteks on.

Lähen koju ja hingan mõned leheküljed Lermontovi sisse. Ja mis põhiline, loen seda vene keeles kõva häälega.

Luuletusi peaks minu meelest üldse häälega lugema. Luuletused on mulle nagu muusika. Sa võid ju nooti vaadata ja aimata, mis imeline ja kaunis heli sealt tuleb, aga kui heli kostub, on see midagi hoopis teistsugust.