Ainult väga suur ...

...lollus suudab sind viia selleni, et sa hakkad oma olekut õigustama!
Seega teeme nüüd targemat nägu, vähemalt, ja ei hakka leiutama põhjuseid.
Kuigi olen ühest konkreetsest pisikesest armastusväärsest iga kuramuse hommik viimase kahe jooksul möödunud, pole mul ikka veel olnud mahti sinna sisse astuda.
Nüüd siis käisin ära ja ei kahetse. Pealegi on kodu liiga lähedal sellele, et seal mitte tihedamini lebotada.
Meie läheme E-a vanalinna elama, sest osad pakkumised on ikka väga sürrid ja lahedad.(naeratan)
Kohtumised Kährikuga hakkavad muutuma tavapäraseks. Nagu ka joomised... Mitte, et ma üleliia tarbiks, vähemalt mitte alati, lihtsalt kuidagi tihedaks on jälle veinitamine läinud.
Tunnen nagu elaks jälle kantseleis ööst öösse, ühest aruandest ja koolitusest teiseni.
Mulle meeldis siis - tore oli. Ikkagi parim juhatus ja toredaimad töökaaslased.

Suudlen

On olemas...

...parimad, kelledega oleskleda südaöösel. Kelledele vaikselt ilusast langevast lumest ja pehmest lambanahast rääkida.
Need on need, kes helistavad kell 22 või 23 ja kutsuvad su kohvile/teele/kakaole/söögile/joogile ja leiavad alati selle aja sinu jaoks, olgu siis kasvõi tõesti ainult südaöösel ja kelledele pole minu jaoks palju öö läbi üleval passida, mitte juua/juua, naeratada, laulda, vaikida, kuulata, suudelda, emmelda, ahistatud saada, ropendada, raamatuid lugeda, cosmopolitani lahata, laule vastu võtta, vihastada, naerda, kokata, koristada, magada, kõditada, masseerida, musitada, piknike pidada, nutma ajavatest asjadest naerdes rääkida, hammustada, ironiseerida, nilbitseda, alasti olla, peesitada, maailmaasju arutada, teooriaid leiutada/arendada, jalutada.
Ja ongi nii. Ülivõrded ja sügavad tunded, sest pinnapealsed on igavad, kui just pinda ei süüvi.

Sain eile ikka korralikult suudelda... /müstika/

Ilus emakeel 2.klass

"Lase mind Kärbes, lase, riivatu!"
E.Šim luuletus Nõgeseliblikas ja kärbes.
No mida iganes onja... teisele klassile.
Minust võiks saada suurepärane õpetaja. Nii ütles mulle mu ema ja Kaits on jummala nõus sellega. Me läheme kõik(Kessu, Kaidi, Tammekas, Maila, Mamm) Eva kooli õpetajateks. Panen kõik rüblikud ja põhikooli muud "tupsudnunnud" paika. Ennegi tehtud ja nähtud.
Ja kui ma kunagi riigitööle kandideerin siis - situ pihku prill! st googeldage minu täisnime ja teate mida ma sellega silmas pean.
EMO EMO EMO EMO EMO EMO ja muidu palju toredat - mõned mehed ja muud jutud. Ma armastan ilusaid hetki.
Käps on täps ja Kaidi on äps ja Liina on hobune.

FUNlisti kirjad

Inglise stiilis

Ööd/hilisõhtud, nagu te juba vast teate, on ilusad ja kohati vapustavad.
Eilne oli üks selline... eriline.
Ja kindlasti nauditav.
Selline inglise stiilis. (naeratan)

ja see on sulle

sest see on sinust

It means nothing...

Kirjutada on üsna mitmest aspektist ja pisiasjast.
Võtaks minule, ja küllap ka selle blogi aegajalisele sirvijale, juba tuntud nimekirja vormi, aga ei viitsi isegi väga loendada... kurat küll, kas jälle klikkasin nupule "new post" niisama?
*paus*
Ok, alustame algusest. Mulle meeldivad kergelt infarktieelses seisundis minust veidikese vanemad mehed - vanad koledad jorsid, kellede probleemid on üledramatiseeritud.
Mulle ei meeldi naised, kelle jaoks on kunsti tegemine teistele, mitte iseendale ja sellest lähtuvalt ka a)popp, selle sõna kõige halvemas mõttes b)suhteliselt ebakvaliteetne ja c)veidike nilbe. Sellised naised on ka seltskonnas ära tuntavad ja nad hakkavad kergelt silma järgmiste omaduste poolest - nad on ilusad, kuid mitte ülestuunitud kanad; nende kaaslased on mingi suhteliselt hea bändi liikmed; nad on suhteliselt haritud ja töötavad suhteliselt normaalses valdkonnas; nad armastavad indiet ja omavad isegi arvestatavat maitset, aga... nad räägivad sama tibi ja naiivitari teksti, mis iga teine, kuigi jah.. aegajalt on teemad ehk diibimad ning tõsiseltvõetavamad, aga see maneer ja toon.. no heast ei jää midagi järele, kahju lausa. Ei imesta, et mehed nende juurest eemalduvad, jätavad nad oma juttude juurde ning leiavad adekvaatsema nurgakese.
Kui keegi küsib, et kas ma nüüd lahmin, siis vastan sellele küsimusele, et jah, kindlasti, ning samas oleksin väga õnnelik, kui see oleks 100% just sellise iseloomuga, aga ei ole. Tore on loomulikult tõdeda, et on olemas erandeid ning nende nimel võiks lausa kõik olesklemised ära pidada.
Avastusi eilsest õhtust:
Kährik on nagu Mucha maalilt maha astunud ja mitte ainult välimuse poolest, olemuselt, hingelt. Ilus.
Mesimumm on kõige ägedam lapseootel tibi, keda ma olen kohanud. Tõsiselt. Mossu on siiralt kaunis kõuts ja Heina kolmas osapool on kah mugav. Ja Heina tuba on elatav.
Mulle ei meeldi kui minu kodukandi (Pelgu) kohta kriminaalseid lookesi räägitakse.
Mulle ei meeldi kui rongisõidu kohta mingeid eriti tobedaid ligitikkumise, kriminaalse elemendi ning muidu ebameeldiva loomuga jutte räägitakse.
Mulle ei meeldi kui ainuke sisukas vestlus, kuhu tunnen, et võiksin end suurema seltskonnaga kaasata on teemal: "Mida õudsat sina kogenud oled?" (vt. eelmiseid dislike'e)
Miks on õudus ja muidu nilbed kogemused just SEE teema, millest rääkida?
Ei, ärge arvake, et mul hullult nõme õhtu oli. Tore oli, isegi neid piffe jälgides ja nad olid ju tegelikult täiesti toredad, aga... Ma sain juua Gin'i toonikuga ning rääkida suu puhtaks teemadel, mis kosutavad ka kõige raksemal ajal. Helgematest ja selgematest asjadest.
Tulime tulema juba suht vara, aga sellega õhtu ei lõppenud nagu... siis läksin parematele jahimaadele. (naeratan)
Koju jõudsin kolme paiku ja siis koristasin, uimerdasin õhtuste protsetuuridega, lugesin AbFab'i elust, lugesin paar artikklit läbi ning jäin sügavalt mõttesse. Magama jõudsin poole viie paiku ja vahetult enne magama jäämist mõtlesin, et mille kuramuse pärast ma üldse magama lähen, sest teha oleks nii palju ning jõudu on veel küll.
Ärkama pidin 8, jõudma pesus ära käia ja siis ootama esivanemaid, kes lihtsalt eile õhtul äkki arvasid, et nemad tulevad ja toovad mulle mõned asjad ära. Memmeli on kohati hull ning nende kahe toimimisviisid ei ole üldse loogilised, kuid klapivad. Müstilised inimesed, aga üldiselt see teadaanne tähendas seda, et ma ei saanud pärast reedeõhtust pidutsemist laupäeva hommikul ärkamist viimasele hetkele lükata.
Ärkasin siis kell 8 st olen maganud kolm ja pool tundi ja kuigi arvasin, et jään tööle hiljaks, siis ei, olin isegi varem kohal. Olen ära joonud 2 red bull'i ja tunnen end oivaliselt.
Imelik on see, et mul on hetkel ohtralt valikuvõimalusi ja pmt pole ükski neist selline, mis elu kategooriliselt ära määratleks. Sees on mõnus. Selline puhtatõuline mõnu, kerge surin või nii.
Täna jaazzz... seda mitmes mõttes. Sügavalt impro.
Pärnusse peaks minema, täna ei jõua vist, aga äkki homme...

Ilusatest asjadest.
Mulle meeldib ilusa inimesega rääkida, öösel ukse ees või siis kusagil mujal kellegi kodu lähedal (siis kui üks teist nö ära on tulnud saatma) pmt kõigest ja hullult pikalt ja armsalt ning kuigi oleks võinud juba ammu tuppa minna rääkima, siis ei tehta seda. Hakkad vaikselt külmast värisema, aga ei taha heast asjast lahkuda ning teemasid tuleb aina juurde ja juurde ning ei taha ega taha lõppeda ja lõpuks jääb ainult vaikus ning sõnadeta teineteisemõistmine... Öösel elavnesid mingid aastatetagused mälestused, kuigi olukord ja elemendid olid hoopis teised, siis põhiline oli see, et sisse jäi selline, ahhh - naeratav ohe. (miu) Ööd on kohe erilised.

Suudlen

Lemmikud ja parimad

Selle nädala lemmikmeeste top kolmapäevase seisuga:
suvalises järjekorras
Rome - hiiglama hea mees, kellel on ka hiiglama hea naine. Meeldivad mulle mõlemad, aga Rome on olemas üllatavalt ootamatutel hetkedel, kui hing midagi erilist vajab.
Rain - midagi nii head pole ammu juba kogenud, sest me pole ammu kokku saanud. Ütlen - kakao pole kakao, kui ma seda temaga koos ei joo ning muusika pole ka nagu päris see, kui temaga koos ei kuula. Me oleme sigasarnased ja vahel kuidagi eriti haiged, aga klapime.
Esko - temata poleks reedet vabaks saanud.
Isa - sest kui ma väga tahan, siis ta teeb mu tuju paremaks, kui ma seda palun ning seda rääkides mõnda rõvedat vene keelset nalja, mis on suht perv.
Viimase lemmiku juurest otse teema juurde - KODU! Mis mul plaanis?
Teen sauna, käin kelgutamas, koristan, loen, olen ilus, ei joo liiga palju, kiusan rasmust, kiusan vanemaid, lähen vajadusel, või siis absoluutselt mitte mingi asja pärast, nendega riidu, joon ristiemaga paar pitsikest, teen Kitiga lollusi, nunnutan kutsikat, sest midagi paremat enivei teha pole, jalutan koeri, möllan kassidega, käin ära Valastel ja ... käin ära arsti juures, sest see käsi ajab mind juba närvi. Mul on perearstiga vedanud. Kuigi ülim tõde ON, et ma vihkan arste, siis tema mulle meeldib. Ta on selline tore mees, kellega saab alati meeletult palju nalja ja ta saab mu isaga hästi läbi, mis on pmt näitaja ja kuigi papsiga pole raske läbi saada, siis siiski ei meeldi kõik inimesed talle ja kui meeldib, siis kärab küll. Ja ta on venelane ning üritab minuga nui neljaks eesti keeles rääkida, kuigi ma soravalt temaga suhelda suudan ning seda tema emakeeles.
Naiste seast esile kerkivad lemmikud ja parimad: Kats, Mumm, Anks, Kiti(priti)

Haaa.. tuli just midagi meelde - mingi oktoobris või nii või oli see juba novembris, helistasin Messule, sest peal oli ülim rahu ja tasakaal ja ma olin rahul olukorraga ja muidu oli hea olla. Mul oli täiesti hea olla.
Elu ikka oskab oma nalja visata...

Milleks küll edasi elada?

On möödunud nädala jagu määratult sittasid päevi, täis väga fastik-fastik-fastikuid unenägusid, mis ei lase magada ja on stiilis "appi kui õudne asi minu poole liigub/minuga juhtub" ning kuna olen selline vägagi teadlik unenägude nägija, siis üritan üles ärgata ja tean, et pean midagi muud "vaatama" ja siis on rahu majas ja vähem õudsam tudu jätkub. Aga kui selliseid hetki, kus tead läbi une, et nüüd on hea aeg korraks oma und ja nägu segada ja midagi muud vaadata, on ühe nädala jooksul rohkem kui null kuni pool, siis on see juba rahutu une märk, aga vaat eriti nigel on siis, kui neid on 3kuni5 per nädal. Kõige hullem oli vast siis kui ärkasin öö jooksul u 3 korda, sest mingi eriti värdjas unenägu oli. Muidu mul pole unenägude vastu absoluutselt midagi ja une vastu ka mitte.
Hakkan muutuma tõsiseks vanainimeseks, kes ärkab kord öö jooksul ja kuue paiku pole enam und. Enne seda oli vastupidi - no mitte kuidagi ei saa üles. Uni oli olemas.
Aga mida teha nelja tunniga, mis ärkamise ja tööleminemise vahele jäävad?
Ujumine tundub loogiline lahendus ja paistab isegi, et toimib. Kuigi see ei pikenda absoluutselt hommikust und, ei lase see ka üheni öösel üleval passida ja mingid värdjad unenäod üles ei aja, uni on lihtsalt nii sügav.

Aga... viimastel päevadel tundub elu sigavähe elamisväärne ja alustades täna hommikul oma 10 korda juba loetut lemmikut, piiri peal ja avastasin, mitte kui midagi sellist, miks elu nagu rohkem elatav oleks, aga enne ma ei lõpeta, kui olen raamatu taas läbi ahminud, mingi nurgad taas kord ära keeranud, mingid lõigud alla kriipsutanud.
Siis võtan ette järgmise - muumitroll. Ta ei meeldi mulle üldse, aga noh... midagi helgemat vähemalt. Või noh... teine võimalus on mingi seiklusjutt või Goethe vene keeles, ainult vene keele pärast. Ühel päeval kindlasti Pushkin.
Selle pärast, et ma just vajan haiglast kirjandust. Miks? See on sama asi, miks me Messuga kalamaksaõli tarbime kevadväsimuse ajal, et oma elu nii palju elamisväärsem tunduks.
Edasi elaks hommikuse ujumise pärast, mida otseselt ujumiseks ei nimetaks, aga kuna ujumisoskuseks peetakse seda, et inimene suudab 1h jooksul mitte ära uppuda ja seda ma suudan, siis selle näitaja kohaselt ma ka ujun. Hommikuti ujulas, on aga vanurid, keda nähes tuju ainult paremaks muutub, sest nad on nii armsad ja pealegi on seal vesi, mis mõjub teraapiliselt ning hetkedel kui ma lage ei vaata või mullikesi välja ei aja, saan neist vanureist aru ning rõõmustan veel sellegi üle, et mina võin õhtul veel kõvasti alkoholi tarbida ja ellu jääda pärast kõike seda.
Piiri peal suutsin endale leida midagi - valule tuleb pöörata tähelepanu valgus. "Pöörane" aastavahetus tõi kaasa hunniku sinikaid, mille saamislood jäävad müstilisteks saladusteks. Üks neist on mu käelabal ja see kuramuse raibe valutas enne niigi, nüüd ma ei saa sellega väga midagi teha. Kui keegi teab, kuhu ma selle käe ära lõin, siis ärge öelge mulle, sest valu see enivei ära ei võta.
Helistasin siis tädile, kes pole küll vastava eriala arst, aga muidu ikka aitab, kui küsida. Mida teha? Ta ütles, et proovi valuvaigistavat mingit geeli ja suu kaudu manustatavad on kah abiks ning kõige parem oleks arsti juurde minna. Ma ütlesin välja vana tõe: "Ma vihkan arste, nad on nii lollid."
Ta selle peale, et tema on ka arst. Ma vastu, et tema ei loe, ta on oma veri, ma pean temasse austusega suhtuma ning on lihtsalt erand, mis kinnitab reeglit.
Kujutan tema pilku juba ette, aga ikkagi ei lähe arsti juurde.
Milleks veel edasi elada? Kodu, kodu pärast on mõtet ja selle pärast kaa, et ma pole veel nii mõndagi filmi näinud ja raamatut lugenud ja Portugalis on kah käimata ja Mummuga tahan ameleda vähemalt veel 2 korda. Suvel.
Ja metsmaasikaid jahtida tahaks kah ning ristiemaga mõnusalt tipsutada mõnda haiget likööri või kangemat. Pealegi, 1 koer on vaja võtta ning üles kasvatada ja ära elatada ja ta elu õnnelikuks teha ning arvestades, et kui kõik läheb enam vähem ja koera keskmine eluiga on 10 aastat ja peale, siis vähemalt nii kaua ma ikka veel elan. Arvan, et pärast seda olen kutsi nii kiindunud, et kui koer ära sureb, siis suren ka ise maha, kurvastusest ja üksindusest. Koerad on ju nii armsad. Minust saab selline haige vanainimene(üsna noor vanuse poolest, aga siiski), kelle üks veidrustest on koera kui oma lapse nunnutamine ja see koer oleks minu jaoks rohkem inimene, kui teised veidrad kahejalgsed mu ümber.

Kui tundub veidi morbiidne jutt, siis seda see ongi. Ma ju ütlesin, et mul on sitt nädal olnud!
Ja ei suudle, lakun su üle. Musi teen, noh...
aga kui sulle tundub mõni kord pähpähpäh, siis...

olen selline luule siis

If they told you I'm mad, then they lied. I'm odd, but it isn't compulsive. I'm the triolet, bursting with pride; If they told you I'm mad, then they lied. No, it isn't obsessive. Now hide All the spoons or I might get convulsive. If they told you I'm mad then they lied. I'm odd, but it isn't compulsive. What Poetry Form Are You?

The winner takes it all

Mummu, Aro ja Kessu läksid MammaMia't vaatama.
Sellenimelist kino näidati Kosmose väikeses saalis. Esimese poole tunni jooksul kui oli joodud alles pool pudelit punast, ei suutnud ma päris mitu korda aru saada, miks nii haiget muusikat filmis lastakse ja siis tuli mulle meelde, mis filmi me vaatame. Nii päris mitu korda siis. Üsna kohtuav oli alguses, aga oli joodud ka vähe veini.
Kui minu suures topsis olev punane oli ainuke alkohol, mida veel tarbida oli, tundus film juba täitsa vaadatav ja muusika polnud mitte ainult kaasahaarav, vaid ka hästi esitatud.
Arolt ning samast filmistki, oli nii mõnigi quote, aga vein ja hea tuju tegid oma töö mälu kallal. No EI TULE meelde.
Tänaks siinkohal palatit - pole olemas paremaid parimaid endiseid toakaaslasi!

Mull

Uneleks hea meelega laias mõnusas voodis ja naudiks lõputult


Idee on selles, et varsti tuleb Länni ära kasutama hakata. Mummu saab aru küll, kahjuks Lännu vast mitte.