Hakkan muutuma tõsiseks vanainimeseks, kes ärkab kord öö jooksul ja kuue paiku pole enam und. Enne seda oli vastupidi - no mitte kuidagi ei saa üles. Uni oli olemas.
Aga mida teha nelja tunniga, mis ärkamise ja tööleminemise vahele jäävad?
Ujumine tundub loogiline lahendus ja paistab isegi, et toimib. Kuigi see ei pikenda absoluutselt hommikust und, ei lase see ka üheni öösel üleval passida ja mingid värdjad unenäod üles ei aja, uni on lihtsalt nii sügav.
Aga... viimastel päevadel tundub elu sigavähe elamisväärne ja alustades täna hommikul oma 10 korda juba loetut lemmikut, piiri peal ja avastasin, mitte kui midagi sellist, miks elu nagu rohkem elatav oleks, aga enne ma ei lõpeta, kui olen raamatu taas läbi ahminud, mingi nurgad taas kord ära keeranud, mingid lõigud alla kriipsutanud.
Siis võtan ette järgmise - muumitroll. Ta ei meeldi mulle üldse, aga noh... midagi helgemat vähemalt. Või noh... teine võimalus on mingi seiklusjutt või Goethe vene keeles, ainult vene keele pärast. Ühel päeval kindlasti Pushkin.
Selle pärast, et ma just vajan haiglast kirjandust. Miks? See on sama asi, miks me Messuga kalamaksaõli tarbime kevadväsimuse ajal, et oma elu nii palju elamisväärsem tunduks.
Edasi elaks hommikuse ujumise pärast, mida otseselt ujumiseks ei nimetaks, aga kuna ujumisoskuseks peetakse seda, et inimene suudab 1h jooksul mitte ära uppuda ja seda ma suudan, siis selle näitaja kohaselt ma ka ujun. Hommikuti ujulas, on aga vanurid, keda nähes tuju ainult paremaks muutub, sest nad on nii armsad ja pealegi on seal vesi, mis mõjub teraapiliselt ning hetkedel kui ma lage ei vaata või mullikesi välja ei aja, saan neist vanureist aru ning rõõmustan veel sellegi üle, et mina võin õhtul veel kõvasti alkoholi tarbida ja ellu jääda pärast kõike seda.
Piiri peal suutsin endale leida midagi - valule tuleb pöörata tähelepanu valgus. "Pöörane" aastavahetus tõi kaasa hunniku sinikaid, mille saamislood jäävad müstilisteks saladusteks. Üks neist on mu käelabal ja see kuramuse raibe valutas enne niigi, nüüd ma ei saa sellega väga midagi teha. Kui keegi teab, kuhu ma selle käe ära lõin, siis ärge öelge mulle, sest valu see enivei ära ei võta.
Helistasin siis tädile, kes pole küll vastava eriala arst, aga muidu ikka aitab, kui küsida. Mida teha? Ta ütles, et proovi valuvaigistavat mingit geeli ja suu kaudu manustatavad on kah abiks ning kõige parem oleks arsti juurde minna. Ma ütlesin välja vana tõe: "Ma vihkan arste, nad on nii lollid."
Ta selle peale, et tema on ka arst. Ma vastu, et tema ei loe, ta on oma veri, ma pean temasse austusega suhtuma ning on lihtsalt erand, mis kinnitab reeglit.
Kujutan tema pilku juba ette, aga ikkagi ei lähe arsti juurde.
Milleks veel edasi elada? Kodu, kodu pärast on mõtet ja selle pärast kaa, et ma pole veel nii mõndagi filmi näinud ja raamatut lugenud ja Portugalis on kah käimata ja Mummuga tahan ameleda vähemalt veel 2 korda. Suvel.
Ja metsmaasikaid jahtida tahaks kah ning ristiemaga mõnusalt tipsutada mõnda haiget likööri või kangemat. Pealegi, 1 koer on vaja võtta ning üles kasvatada ja ära elatada ja ta elu õnnelikuks teha ning arvestades, et kui kõik läheb enam vähem ja koera keskmine eluiga on 10 aastat ja peale, siis vähemalt nii kaua ma ikka veel elan. Arvan, et pärast seda olen kutsi nii kiindunud, et kui koer ära sureb, siis suren ka ise maha, kurvastusest ja üksindusest. Koerad on ju nii armsad. Minust saab selline haige vanainimene(üsna noor vanuse poolest, aga siiski), kelle üks veidrustest on koera kui oma lapse nunnutamine ja see koer oleks minu jaoks rohkem inimene, kui teised veidrad kahejalgsed mu ümber.
Kui tundub veidi morbiidne jutt, siis seda see ongi. Ma ju ütlesin, et mul on sitt nädal olnud!
Ja ei suudle, lakun su üle. Musi teen, noh...
aga kui sulle tundub mõni kord pähpähpäh, siis...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar