Ma olen alati unenägudega suurelt läbi ajanud.
Need mõjutavad ja on süsteemis sees.
Hämmastava on see, et unenäod annavad tõukeid.
Kui on olemas keegi, kes mind motiveerib (ühel või teisel moel) ja seda inimest enam mu elus pole, siis tulevad need "õpetajad" minu juurde läbi unenägude. Süda ronib kurku ja ärgates on sisemine tõuge käes.
Aga siiski tahaks siis inimesel, kes su ajukäärude vahele läbi hägu hiilis, käest kinni võtta või siis teda emmata või suudelda või lihtsalt silma vaadata ja öelda - aitäh!
Asisemalt:
käisime maal nädalavahetusel. Tegime jaanipäevaks kohta korda.
Perenaine andis ülesande, et näed, siin on tavalistest laudadest kokki klopsitud laud, mida me saaksime õues kasutada - lihvi ära, värvi ära. A davai!
Ilgelt hea oli. Sain päikest tööd tehes (natuke liiga palju) ja sain pärast end jões puhtaks pesta. Ja kui juba solberdamiseks läks, siis ujusin ära ka (natuke liiga vähe).
Väga hea oli.
Rutja ruulib
Suudlen
