Jaanuse kohtamine vanalinnas on tänase päeva kirss iga juhul. Esiteks ta kallistas mind nii nagu ta seda alati suurepäraselt teeb, siis ta tutvustas mind kui oma suurimat ülikooli armastust. Või midagi taolist.
Teda saab ainult jumaldada ja armastada. Võrratult imeline inimene, kellele oma nurgakest südames hoian. Teda nähes on äkki kõik nii soe ja kuna ma pole teda vast juba pool aastat näinud, ehk veidi vähem, siis tuli pisar silma. Ta on võrratu! Eriti siis, kui ta teeb NIN'i õhtu ja me nautleme samas helide keskkonnas, olles siiski teineteisest nii kaugel. Seda kõike saabki kokku võtta ainult sellise väljendiga nagu jaanuse armastus, mis tekkis eelmisel sügisel, kui mulle tuli trammis peale see vastupandamatu soov väljendada oma tundeid.
Täna on hääl ära ning kurk haige, kuid õnneks on mul tikkrid ja Kiti oli siin minuga, mida on ju nii harva juhtunud.
Eniveis ning muidu kokkuvõttlikult... olles võitluses väsimusega, ei tunne ma end siiski halvasti või halvemini, sest käimas on elu.
Suudlen
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar