"Teadja blogosfääris" kuna üks ei saa minu puhul sellest väljendist üle ega ümber ja aina jahus, et siis njah... (wtf)
Herr Muusikut kohtasin. Selle palveni ma vist ei jõudnudki, et ta oma hüüdnime õigustaks ja uut muusikat genereeriks, sest mulle ju ometigi väga meeldib. Ja nagu ma aru sain, siis teda morjendas vinüülile mitte jõudmine, mida ta juba ligi kolm aastat ootas. Mis on nukker tõesti.
Taoliste kohtumistega on nii, et kui piisavalt harva, siis on ikka hea. Väga hea. Mõni mõjub. Siit ka põhjused, miks energiat ikka veel jagatakse.
Eilne OLI meeleolukas ja seda igas mõttes.
1. kutsus Lauru mind kinno. Vaatasime ühe Sir Arthur Conan Doyle'i poolt loodud populaarseima tegelaskuju baasil vändatud kinematograafilist üllitist. Kuigi sellise klassikalise tegelaskuju asemel, kes on küll deduktsioonis terav, aga mõjub siiski rohkem mahedalt, oli loodud deduktsioonis nii terav tüüp, et ta õppis suurepäraselt selle abil endast poole suurematele tüüpidele lööke jagama, mis mõjusid rohkem küll girlslapimisena, aga ilmselgelt toimisid. (vähemalt ekraanil) Oli loodud SherlockMan, kes oli küll tavaline inimene, kuid vaat et üliinimlike võimetega ja ajas välja kurjuse Londoncityst. See paraleel sai tõmmatud vast selle pärast, et filmi ette näidati treilerit Marvel Comics'i järjekordsest wunderkindist, kus kah Robert Downey, Jr. nimitegelast kehastas.
Aga film kokkuvõttvalt:
koerast hakkas veits kahju.
Pidevalt toimus midagi - tõeline hollivuud, aina rohkem äkšjonit aina kiiremas tempos. Ja heliefektid toimisid kurdistavalt. Okfain. Ah jaa - järjekordne kunstnik, kes mulle meeldib, sest toonid ja kostüümid olid head.
Siis kohtasin KIKi ja Sannut, keda pole aastat sada näinud.
Pärast leppisime Lauruga levikatreffi kokku, kuhu ta ajas ka mu mehe ning viimase eest olen Laurule üdini tänulik, sest Jaanus on nagu kohv - sa ei pea teda kogu aeg tarbima, kuid sa tead, et ta on olemas ja kui saab, siis mõjub ja ainult hästi.
Enne koju kooberdamist nägin veel Kaiut, mille kohta on ütlen vaid nii - pisarateni liigutatud.
Rohu poole jõudes käisime Ottoga ahjusooja saia ostmas, mis oli minu jaoks esmakordne.
Mingil suvalisel tänavanurgal, oli mingi suvaline värav, mis avanes suvalisele, suhteliselt väikesele sisehoovile. Kell 4 hommikul viiekas näpus, seal pimedas sisehoovis, mida valgustas ainult 1 härmas aken, mingile uksele koputada, 2 saia küsida, mille ulatavad sulle sinust palju reipama olekuga, aga vist aluspesus neid saiu küpsetavad poisid (sest üks oli nagu veel pooleldi riietumata) ja siis jääkülmas koju jalutades värsket saia nosida, oli elamus. Soovitan ahjusoojalt kõigile.
Ja tänane muusikasoovitus on Amarillion, mille kidrakäik alates loo 27ndast sekundist ajab mind hommikuti üles, sest see kummitab ja ajab hulluks ja ma pean ärkama ja loo peale panema. Ja ühel unisel ennelõunal on sellest loost vägagi abi. Minu lahkusel pole piire, seega palun - nautige!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar