...kui sa oled õnnelik?
Seda tuleb juurde.
Pa-pahh!
Käisin Tartu linnas ühel toredal teekaaslasel külas.
Vilets on nimetada inimesi igasuguste piiritletud nimetustega. Eriti siis kui neil on nii palju määratlusi.
Üks eriline pesitseb Tartus. Võib ju olla, et Tartus on erilisi veel pesitsemas. Tahaks loota.
Niisiis. Ei hakka inimest üleskiitma. Nii palju võib öelda, et ta on keegi, kellega võib kõigest rääkida ja koos nutta ja koos naerda. Tõsi vist on, et mõned hinged on suguluses, sest mõnega kokku sattudes oled lõpuni koos ja kõik on õige. Mul on väga vedanud paljusid kohata.
Tartu tundub taas kodune, küllap ka selle pärast, et mööda Kastanit Raudteejaama poole astudes ületasin kõiki neid tänavaid, mida omal ajal lapsepõlves ning kõik oli nii tuttav ja soojendas.
Tänada on vist veidi liiga emo, aga nii peab tegema. (emban)
Kogu Tartus käimisega tuli vajadus olla parem ja mitte unustada neid, kes olulised on.
Eks see tunne oli juba varem, aga seoses tükikese südamega, mis nüüd selles linnas on, mõistsin, et on neid, kelle jaoks peaksin rohkem olemas olema, ka selle tükikese jaoks.
Loodan end parandada.
Tänaks Kutsi, et ta mu päeva lampi paremaks teeb. Ma olevat äge. (pai)
Armastada on nii palju, ma kohe ei tea, kas jõuangi. Kes teeb see jõuab. (naeratab)
Siil on laav ja kui Siilipoeg on kah laav. Ja miks just viimane? Sest Siil särab papaana. Tõtt räägin ma.
Ja mul on hea. Peast segi, südames selge, naeratus näol. (totakas)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar