Eile pöördus minu poole klient, kes palus abi leidmaks rahustavat ja pingeid maandavat viirukit, mis sobiks kogu perele. Täiesti normaalne palve, meie tavaliselt kliendilt. Püsikliendilt Soomest.
Siis aga ütles ta järgmist:
"See peab olema midagi, mis sobiks nii minule kui lastele. Mõned päeva tagasi lahkus laste isa. Läks täiesti äranagu täiesti ära ja tagasi ei kavatse tulla."
...mida sa millegi sellise peale ütled? Pakkusin parimaid viirukivariante ja olin püüdlik, et mitte kuidagi haletsema ei kuku.
Kui katki sa pead olema, et täiesti võhivõõrale midagi sellist ütled?
Siis ta veel vahtis meie viirukiriiulit ning ma märkasin, et ta oli üdini kurb ning üritas mitte pisaraisse langeda.
Vahel on sellised inimesed närvilised aga tema oli kohati jõuetu ja vägagi vaikne.
Kui nad oma ostud ära olid sooritanud ja rahad makstud, ütlesin siiski: "It's going to be OK. I'm sure."
Midagi ma pidin ju ütlema.
Hakkasin mõtlema selle peale, kui palju lugusid minust iga päev möödub. Puutun kellegagi imepisikese hetke kokku ja see keegi on lugu. Tekstide kogum.
Loomulikult, ei midagi uut, aga just see, tohutu kogum infot, mida igapäevaselt ignoreerin, see võttis hinge kinni.
Mõistusega ju tead, aga kui riivad kellegi Päris infovälja, hakkab kõhe. Mitte piinlikusest, vaid sellest, kui palju sa ei tea midagi ja kui vähe on meil õigust teiste üle midagi otsustada; kui vähe me välja näitame ja kui palju siiski võib välja paista.
Ja parim avastus enda kohta?
Sotsiaalselt olen alati natuke ebapädev ja nii olnud, aga viimasel ajal kuidagi eriti. Ega ma väga vist oskagi inimestega suhelda... miskises seltskonnas jään hätta(enamuses). Ega ma nüüd kurda, lihtsalt nalja teeb, mis idiootsust võib välja vupstata, sest on inimesed ja sa oled koos nende inimestega ja üritad ka tore ning seltskondlik olla.
Lõpetuseks midagi inspinaiselt. Naised on ju sellised inspi pakkuvad. Mehed kah. Vahel. Ilusad naised aga rohkem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar